/nginx/o/2008/10/17/84506t1h1637.jpg)
Viljandlanna Aita Parmase kodus kasvab kolm orhideetaime, mis hallist sügisilmast hoolimata veel oma õitemerega rõõmu valmistavad.
Orhidee üllatas perenaist
/nginx/o/2016/02/05/5013677t1hbddb.jpg)
27. oktoober 2008, 10:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Loodus elab oma rütmis ka linnakorteris ning orhideeõied kukuvad praegu varre küljest kiiremini, kui mõni uus veel vastu talve oma kroonlehed avab.
Orhideetaimed jõudsid Aita Parmase koju paar aastat tagasi. Kaks neist sai naine endale sünnipäevaks ja kolmas kingiti kolimise puhuks tütrele. Kui esimesel aastal otsustasid orhideed uues kodus tasa ja targu ümbrusega kohaneda, siis sel suvel näitasid nad end lausa täiuslikus ilus.
Eile päeval luges Parmas kolmel taimel kokku 82 õit, suvisel tipphetkel aga juhtus, et ainuüksi kahel tema sünnipäevaorhideel püüdsid pilku täpselt 100 õit. Kõige õitelisem aeg vältas poolest juulist poole augustini.
«Olen kuulnud ja lugenud, et orhidee niisama lihtsalt õievarsi ei kasvata, aga minul kasvatas üks taim koguni kümme uut õievart,» lausus ta. «Nii palju õisigi on minu teada üsna haruldane.»
Viljandi haigla endine teraapiaosakonna juhataja, nüüd pensionäripõlve pidav Parmas elab paneelmaja esimesel korrusel ja tema sõnul juhtus õitemere ajal ikka, et mõni mööduja akna taga seisatas ja avanevat vaatepilti nautis. Üks mees palus lausa luba tuppa astuda, sest tahtis kinnitust, et see kõik pole tehis.
«Kui suvehommikul päike tuppa paistis, oli ka lõhna tunda,» meenutas Aita Parmas. «Aga ega päike kaua peale paistnudki, kõige rohkem poole üheni. Ma pisut varjutasin ka, sest orhidee ei taha lauspäikest.»
Mida see ilus taim täpselt vajab, et linnakorteris sedasi õitemerre puhkeda, perenaine öelda ei oskagi. «Öeldakse, et orhidee on tujukas, aga minu arvates on ta päris kannatlik,» lausus ta.