Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/06/13/6780359t1h89af.jpg)
VÄHE ON INIMESI, kel poleks kunagi olnud võlgu. Enamik neist saab aga makstud ja elu läheb edasi. Selle taga, et võlg satub täitemenetluse objektiks, on tavaliselt hoopis pikaajalised suhtlemisraskused.
Üleöö ei alga ükski täitemenetlus. Sellele, et võlaküsimus üldse kohtutäiturini jõuaks, eelneb üldjuhul mitu kuud, mille jooksul katsutakse enamasti võlausaldaja initsiatiivil asja rahumeelselt lahendada. Näiteks kui inimene on jäänud pangale võlgu laenumaksed, on vähemalt esimeste kuude jooksul võimalik pangaga suheldes leida mingi kompromisslahendus: võtta maksepuhkust, teha ümber laenugraafikut... Kui aga selles faasis võlgniku ja võlausaldaja vahel mingit suhtlust ei ole, antakse asi kohtutäituri menetlusse.
Võlgniku esimene kokkupuude täituriga toimub siis, kui talle saabub kirjalik täitmisteade. See on dokument, millega antakse võlgnikule teada, et tema suhtes on algatatud täitemenetlus. Ühtlasi saab ta võimaluse võlg vabatahtlikult ära maksta.
Täitmisteade on üsna mahukas ja ka suhteliselt keerulises keeles. See pole aga tingitud kohtutäituri soovist asju võlgnikule veel raskemaks ajada, vaid seadusest tulenevatest nõuetest.
VÄGA TAVALINE on, et võlgnik ei loe täitmisteadet korralikult läbi, sest see on keeruline. Soovitatav on see siiski algusest lõpuni läbi lugeda ja katsuda asjadest aru saada. Kui midagi jääb selgusetuks, on sealsamas kohtutäituri kontaktid. Kui täituri büroosse kohale tulla ei tihka, piisab täiesti e-kirjast või telefonikõnest.
Levinud praktika on, et võlgnik ei tee täitmisteate saamise järel midagi. Võib-olla loodab ta, et tema menetlus unustatakse või läheb võlajama temast kuidagi ime läbi mööda. Arvatakse ka, et küllap võlad varsti aeguvad. Selle peale ei maksa siiski lootma jääda, sest näiteks politseitrahv aegub alles neli aastat pärast selle tasumistähtaja möödumist ning kiirlaenude aegumist saab taotleda alles kümne aasta möödumisel. Kogu selle aja elab inimene piltlikult öeldes kohtutäituri valvsa silma all. Me arestime kontod, jälgime töötamisi ning kui muud moodi võlgu kätte ei saa, läheb müüki võlgniku kinnisvara. Olen ise müünud võlgniku kodu politsei trahvivõla katteks ning inimlikult võttes on selline lugu väga kurb ja ka rumal.
KINDLASTI TULEB täituriga ühendust võtta siis, kui sissenõutav võlg on nii suur, et seda ei jõua ühe korraga ära maksta. Tasub ka teada, et maksegraafikut ei koosta mitte kohtutäitur, vaid seda saab teha kohtumenetluse kaudu või sissenõudjaga kokkuleppel.
Kui täitmisteate saamisele reageerimata jätta, on sellest järgmine samm võlgniku pangakontode arestimine. Sellele enam mingit eraldi eelhoiatust ei tule, sest kogu protsess on kirjeldatud täitmisteates. Kindlasti pole just kuigi meeldiv avastada ühel hetkel, et kontod on kinni.
Jah, kohtutäituril on kohustus jätta võlgnikule elatusmiinimumi jagu raha, kuid kohtutäitur ei näe, millisesse panka laekub inimese palk, ja sellepärast tuleb temaga kindlasti sel teemal suhelda. Seega on täitmisteade sisuliselt kutse dialoogile. Sellega antakse võlgnikule teada, et kohtutäitur juba tegeleb tema võlgadega ja nüüd on ka temal aeg hakata vajalikke samme astuma.
Kolmveerandi kohtutäiturite töömahust moodustavad kõikvõimalik avalik-õiguslikud nõuded, nagu trahvid, viivistasuotsused ja kohtukuludega seotud tasud. Ülejäänud osa töömahust on suuresti seotud laenuvõlglastega. Üsna palju inimesi on sattunud võlaringi: ühe laenu kustutamiseks on võetud järgmine laen ja nii muudkui edasi. Sellisel viisil pole võimalik laenudest vabaks saada.
Ettevaatlik tuleks olla käendamisega. On juba mitu juhtumit, et toatäis või lausa kogu ühiselamu koridori täis üliõpilasi on kõik üksteisele õppelaenu käendajad. Kui siis sellest ringist üks või mõni õppur välismaale kolib ja laenu ripakile jätab, on käendajatel mure suur: nemad peavad selle laenu ise kinni maksma. Käendus on täpselt samasugune kohustus nagu laen.
Ka oma kinnisvara ei maksa kergekäeliselt laenu tagatiseks pantida. Mul on endal olnud juhus, et vanapaar andis oma kodu tütre elukaaslase laenu pandiks. Õige pea kadus noorhärra koos laenurahaga seitsme tuule poole ja vanainimesed pidid nägema kurja vaeva, et oma kodust mitte ilma jääda. See on klassikaline näide sellest, kuidas ei tohi oma kodu panti panna.