Regilaulik, rahvaluuleteadlane, loodusmees ja õpetaja Mikk Sarv oli oma perega 12. veebruaril Kohtla-Nõmmel Tuhamägede tantsupeol, kui ootamatult helistati: su maja põleb!
Mikk Sarv: hoolige üksteisest ka siis, kui vapustavat õnnetust pole juhtunud
6. aprill 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kohale jõudes polnud päästa enam midagi. Omanike silme all põles maja tuhaks. Mustvee lähedal Vilusi külas asunud kodu ei olnud korraga enam.
Tulle jäid tuhanded raamatud ja pillid, plaadid ja perekonnaalbumid. Mikk Sarvele, tema kaasale ajakirjanik Kristel Vilbastele ning nende väikesele tütrele Aotähele jäi alles vaid see, mis oli parajasti seljas.
Eesti pärimusmuusika keskus ja paljud muusikud on otsustanud Mikule ja tema perele appi tulla. Selleks korraldatakse reedel, 8. aprillil Viljandi pärimusmuusika aidas tuluõhtu, et aidata taastada kahjutules hävinud raamatukogu ja fonoteek.
Tuli võttis kõik
Tegelikult ei taha Mikk Sarv tänase päevani uskuda, et kõik, mis leidis aset tollel veebruariõhtul, oli tõsi: katuse otstest välja tuiskav tuli, tema enda silme all häviv hoole ja armastusega ehitatud maja, teadmine, et mitte midagi olulist pole võimalik leekidest välja tuua…
«Tavaolukorras on kummaline isegi mõelda hetkest, mil sul on järel vaid seljariided — hävinud on aastatega hoolikalt kogutud ja kirjapandud tarkusekillud, tuhaks on põlenud perekonnaalbumid, kingituseks saadud maalid, raamatute autorieksemplarid, pillid, millega olen loonud muusikat Rein Marani loodusfilmidele ja mänginud lahti tuhandeid rahva ühistegemisi,» räägib Mikk Sarv.
Mikk Sarve ja Kristel Vilbaste tütar Aotäht saadeti tantsupeo kaasesineja Anne Maasikuga kohe Tartusse, et ta ei peaks maja hävimist pealt vaatama. Väikese tüdruku mängutoast ja leludest ei jäänud järele muud kui üks poolpõlenud muinasjuturaamat. Kõige enam igatseb laps tuhaks saanud kaisulooma Kirjak-Maasut. Poest õnnestus saada küll peaaegu samasugune, kuid see pole siiski see.
«Muidu on ta hästi vapper, aga aeg-ajalt näeme, kuidas ta teistega koos mängides äkki mõttesse jääb,» jutustab Mikk Sarv. «Head inimesed on saatnud Aole nukkusid ja lasteraamatuid. Oleme neile tänulikud.»
Aotähe tilluke mängumaja jäi õuele alles ning ta lubas lahkelt ka isal ja emal seal peatuda, kuni neil mujale minna pole.
Oli hetki, mil kurbus lõi perel üle pea kokku.
«Silmad olid vees mitmelgi korral, sinna ei saa midagi parata,» ohkab Mikk Sarv. «Kodu oli nagu elusolend. Maja taastades tõime esile ehitajate, kohalike puutöömeistrite isa ja poeg Jaan ja Ruuben Tamme oskusliku töö: põranda- ja laelauad olid käsitsi saetud ja hööveldatud, iga laud erineva laiusega, ühest otsast laiemad ja teisest kitsamad, nii nagu palgist välja andis. Kogu esimesel korrusel oli eriline kuldne sära.»
See on õnneks säilinud teleülesvõtetes ja šveitsi dokumentalisti Ulrika Kochi regilaulufilmis.
«Igatseme taga hommikust linnulaulu ja kohvijoomist aiarõdul, jalutuskäike Peipsi rannal ja sellele järgnevat kaminasooja, muusikat täis puhkehetke, järvevaatega kirjutuslauda, kus sündisid head lood, puupliidil küpsetatud pannkooke, mõnusat sauna ning ühiseid vestlus- ja trummiringe heade sõprade ja õpilastega,» kõneleb Mikk Sarv.
Midagi jääb
Meenutan, kuidas üks tules maisest varast ilmajäänud tuttav hindas pärast õnnetust elu põhiväärtused hoopis ümber.
«Ümbermõtlemist on paratamatult päris palju olnud meilgi,» noogutab Mikk Sarv. «Aga põhiväärtused jäävad samaks. Kogukond ja head sõbrad on see, millel on püsiväärtus. Üksteisest hoolimine, ühistegutsemine on nagu meloodiline kokkumäng muusikas — armastus kõige elava vastu.»
Mikk Sarv loodab, et hoolimist hakkab oma kodanike suhtes ilmutama ka riik. Et meie päästjad oleksid hästi varustatud ja motiveeritud aitama inimesi.
«Ei pea olema nii, et Haapsalu-suuruses linnas on vaid kaks elukutselist päästjat. Kuidas nad suudaksidki leekidest välja tuua 37 last? Tule kustutamiseks peab olema vett ja riigi ostetud töökorras tuletõrjeautosid. Ka väljaspool Tallinna — sealgi elavad inimesed,» räägib ta.
Pakane päästis
Esimene tulekahjujärgne peatuspaik oli perel Tartus Kristel Vilbaste sõbranna juures. Seejärel leidsid nad peavarju Tallinnas Pelgulinnas ja Nõmmel tuttavate ärklikorrustel ning aprillis kolisid Tartusse ja elavad Ihastes üüripinnal, kuni oma kodu taas loodud saab.
«Igatsus on saada jälle maale, aga esialgu mõtleme siiski jääda arhiivide ja raamatukogude juurde, sest meie aastate jooksul kogutud kirja- ja helivara on hävinud,» kõneleb Mikk Sarv.
Mulle jättis sügava mulje pererahva rõõm, kui nad olid raiunud kirvega laua küljest lahti sulanud esipaneeliga arvuti ning selgus, et kõvaketas imekombel töötab.
«See oli tõepoolest suurim ime,» heldib Mikk Sarv. «Tulekahju ajal palusime tuletõrjujaid, et nad lööksid puruks meie töötoa akna ja võtaksid aknalaualt varukoopiatega kõvaketta. Keegi ei kuulanud meid.»
Järgmisel päeval ahervaremele minnes leidis pererahvas eest põlenud ja sulanud arvutikesta. «Pilt oli lootusetu. Jätsime arvuti sinnapaika ja sõitsime tagasi Tartusse. Õhtul hakkas painama mõte, kas ei tasuks kokkusulanud kesta siiski Tartusse arvutitöökotta tuua: äkki on imekombel võimalik midagi taastada. Nii tegimegi. Järgmisel päeval jõudis see, mis arvutist järele oli jäänud, kustutusveest tilkuvana Tartu Kerneli arvutitehnikute kätte. Mõni tund hiljem tuli telefonikõne: kõvaketas oli õnnestunud tööle saada!»
Sama lugu oli sulanud sülearvuti kõvaketta ja lõpuks ka varisenud korstna alt leitud välise tagavarakõvakettaga. Omanikud kuulsid hiljem, et need päästis kolmekümnekraadine pakane, mis säästab andmeid.
«Kõige kõrgem võim hoidis meie loomingut,» arvab Mikk Sarv. «Küllap see on siis hoidmist väärt.»
Sügav ja soe toetus
Mikk Sarve puhul näitas sotsiaalmeedia ennast parimast küljest. Pärast õnnetust hakkasid mööda suhtlusvõrgustikku kiiresti liikuma rohked abipakkumised. Kes oleks arvanud, et Facebookist nii palju kasu saab olla!
«Küllap on oluline toita Facebooki laia sõpraderingi pidevalt huvitavat teadmist pakkuvate mõtetega,» leiab Mikk Sarv. «Laupäevahommikuti kell 8.05 kõlavad Klassikaraadios minu «Päeva pärimussõna» saated. Need ning Kristeli iganädalased loodusleheküljed «Päevalehes» pakuvad selleks hea võimaluse.»
Suurimaks abiks on tema sõnul olnud sadadelt eesti inimestelt tulnud sügav ja soe toetus.
«Eestlane ei ole oma loomult külm ja kahjurõõmus, vaid soe, südamlik, hooliv ja avatud,» kinnitab Mikk Sarv. «Pole suuri ega väikeseid annetusi, on hoolimine. Tahame, et seda tunnet jätkuks kõigile, kes siin maal elavad.»
Kõige rohkem unistab ta oma perega sellisest paigast, kust ei pea kuu aja pärast edasi kolima.
«Hoolige üksteisest ja hoidke kokku ka siis, kui vapustavat õnnetust pole juhtunud,» koputab ta meile südamele.
Hea võimaluse selleks pakuvad ühtelaulmine ja ühine pillimäng, mida saab kogeda ülehomme Viljandis.
KONTSERT
Mikk Sarve raamatukogu ja fonoteegi taastamiseks korraldatakse reedel, 8. aprillil kell 20 Viljandi pärimusmuusika aida suures saalis tuluõhtu.
• Esinevad Tõnis Mägi, Kärt Johanson, Anne Maasik, Heikki-Rein Veromann, Aleksander Sünter, Jaak Tuksam, Astrid Böning-Nõlvak, Triinu Taul, Tiinamai Keskpaik, Eike Vellend, Tõnis Tulp, Jüri Vaino, perekond Kõivupuu, vennad Johansonid ning ansamblid Triskele, Väike Hellero, Svjata Vatra ja Nikns Suns.
• Annetusi saab teha enne ja pärast kontserti kohapeal.
• Need, kes 8. aprilli õhtul Viljandisse tulla ei saa, kuid soovivad ettevõtmisele siiski õla alla panna, võivad teha annetuse Mikk Sarve Swedbanki pangakontole 1103368509, lisades selgituseks «Abi raamatukogu ja fonoteegi taastamiseks».
Allikas: korraldajad