Sööme sõnu. Jätaks murusööjad rahule

Punane karri marineeritud tofu ja riisiga Foto: Üllar Priks

Ei, ärge sattuge paanikasse. Ma ei ole surve all murdunud ega tulihingeliseks taimetoitlaseks hakanud. Tegelikult väntasin mõnusa saslikumarinaadi kokku möödunud nädalavahetuselgi. Aga sellest üks teine kord.

Et mu kallis kaasa juba peaaegu aasta aega lihapoolist suu sisse ei võta, olen kulinaariamaailma loomsete valkude ja proteiinideta osakonna tegemistega kursis. Pull on selles, et mu naisuke nagu enamik taimetoitlasi ei käi oma toidukaardiga kellelegi pinda. Lihtsalt sööb, mida sööb, ja kedagi väänata ega suunata ei ürita. No midagi pole teha, ta lihtsalt ei saa seda tükeldatud looma laipa suhu võtta. Mina ei söö näiteks lagritsat, sest see on jälk ja ajab südame pahaks.

Aga ega me, lihakärsatajad, saa siis ilkumata olla. Kas taimetoitlasel hakkab muru niites värske heina lõhna peale ila jooksma? Kas taimetoitlased ei kuule salatit hakkides vaese sibula valukarjeid?