/nginx/o/2008/10/16/83998t1h6f3b.jpg)
Kuu algul Viljandi Jaani kirikus peetud konverentsil kerkis päevakorrale küsimus, kui selgelt me tajume sõnade tähendust. Huvitavaid võimalusi võib avastada, kui süüvida liitsõnadesse. Ühe näitena mainiti konverentsil sõna «meelelahutus», kuid vaid selle tänapäevases ja allakäinud tähenduses.
Mulle hakkas see sõna meeldima, kui nägin seda üht Uku Masingu teost lugedes korraga värske pilguga. Väidetavalt tähendas sõna algkuju seisundit, milles šamaan lahutas oma meele kehast, et too rändaks vaimuilma tarkust koguma, rahva muredele lahendusi ja haigustele ravi leidma. See oli teadvuse piirimaid riivav õilis ja ohtlik teekond.
Hiljem hakati sõna «meelelahutus» kasutama jutuvestjate ja laulikute fantaasialennu kohta. See oli kaunis ja rikastav teekond.
Me lahutame oma meelt ka tänapäeval. Paraku vist mitte tarkuse ega ilu otsinguiks, vaid pigem selleks, et meel meid oma kohalolekuga ei segaks. Terava tajuta pole nii piinlik tunda rõõmu, et mõnes tõsielusarjas on keegi meist koledam, nõmedam ja rohkem meeleheitel.