Vaba mõte. Kullast joomar

​Pargipingil istub šarmantne naine. Pealaest jalatallani hoolitsetud. Kulmud millimeeterhaaval ära trimmitud, siredad peegelsiledad sääred. Massaažid, solaariumid. Küünetehnik, juuksur. Personaaltreeneri voolitud keha, uuendatud hambad. Võimalik, et ka mõni ilulõikus pluss rinnapartii kohendamine. Kindlasti midagi veel.

Samas pargis konutab saatuse tahtel üks ebamäärases eas mees. Võidunud mütsilotu, kolm numbrit suuremad narmendavad teksad, kannast kergelt rebenenud tossud, mis kunagi olid valged. Vilavad silmad, pulstunud juuksed. Roiskumise lõhn. Kilekott, mida liigutades kostab mulksumist, kui tähelepanelikult kuulata. Tavaline pilt, ei midagi erilist. Veider on aga, et tegelikult on sellesse ajamata habemega inimvaresse mahutatud mitu korda rohkem raha kui kenasse daami temast mõne sammu kaugusel.

See mees on alkohoolik, üks paljudest. Kui daam on investeeringud endasse korraldanud oma annete ja omadustega, siis joodikusse investeerivad tahes-tahtmata kõik maksumaksjad. Ja ma ei taha kuulda väidet, et kui inimene on otsustanud ennast surnuks juua, on see tema vaba valik. Vaatame ainult ühte näidet.