Kuidas ma tahtmatult inimesi lollitasin

Gert Kiiler Foto: Elmo Riig

ÜHEL HEAL päeval juhtus nii, et tegin enda teadmata tõejärgset ajakirjandust. Et aga kõik Agu Sihvka moodi ausalt ära rääkida, alustan algusest. Või veidi eestpoolt.

Olen ligi 23 aastat kirjutanud ja toimetanud Sakala kord kuus ilmuvat «Liba-Sakala» huumorikülge. Kuna olen muudegi loominguliste tööde kaudu seotud Eesti NSV ajaga, olen vahel lubanud seal fantaasiaid teemal «Tänapäev ja nõukaaeg». Nii avaldasin ka viimases «Liba-Sakalas» paar artiklit, mis oleksid justkui pärit Eesti NSV ajakirjandusest. Rubriigi pealkiri oli «Vanad ajalehed» – samasugusel moel vaatavad ju meie päevalehedki peaaegu igas numbris oma minevikku.

Üks minu «vana artikkel» kõneles sellest, kuidas osa Eesti NSV teadlasi on hakanud protestima plaanitava Tallinna–Moskva uue raudtee ehituse vastu, ja teine andis teada, et Eesti NSV on alates 1. juunist NSV Liidu eesistuja vabariik.

Viimati mainitud uudise, mis oleks justkui ilmunud 1984. aasta ajalehes Kodumaa, postitasin reklaami mõttes ka oma Facebooki leheküljele. Et asi ehedam oleks, kasutasin üht vahvat pilditöötlusprogrammi, mis andis PDF-vormingu väljavõttele sellised ääred, justkui oleks see rebend ajalehest. Postituse säärasest kujundusest hoolimata polnud mul peale naljakülje reklaamimise muud kavatsust. Pealkirjaski teatasin, et «Homses Liba-Sakalas...».

SEE, MIS JÄRGNES, oli täiesti ootamatu. Et postitus oli avalik, hakkas ühtäkki suur hulk mulle tundmatuid inimesi seda jagama ja laikima, nii nagu see lumepall internetis mõnel juhul ikka tekib. Algul oli ju tore: milline autor ei tahaks, et tema looming inimestele meeldib. Aga kui ma ühel hetkel süvenesin kommentaaridesse jagamiste juures, sain aru, et osa jagajaist oli võtnud mu libauudist tõesti välja kaevatud originaalartikli pähe. Ja seda hoolimata mõnest lausest, mis oleksid iga vähegi nõukaaegset ajakirjandust lugenud inimese pannud teksti autentsuses kahtlema.

Ööpäeva jooksul oli mu postitust jagatud üle saja korra ning paljud kommentaarid olid stiilis «Ha-haa, täpselt nagu praegu!» ja võrdlesid kahjurõõmsalt omavahel kahte liitu.

«Täpselt nagu praegu» hinnang oli muidugi päris täpne, sest oma libauudise teksti aluseks olingi võtnud Eesti Euroopa Nõukogu eesistumise ametlikult küljelt oleva teksti. Lihtsalt muutsin, kus vaja, mõned sõnad ja panin paar lauset neist Karl Vaino suhu.

Siis juhtis üks sõber tähelepanu, et postitus oli otsapidi jõudnud Nõmme TV nime kandvale Facebooki leheküljele ja sealtki oli seda ligikaudu sada korda edasi jagatud. Kommentaarid olid paljuski samas stiilis. Inimesed olid sellise «ajaloolise» leiu üle siiralt õnnelikud ja unustasid igasuguse kriitikameele. Kinnitas ju mu libauudis seda, mida nad olid kogu aeg arvanud.

MIKS MA PRAEGU üldse sellest kirjutan?

Ühtpidi oli ju tore: nali puudutas paljusid ning otsustades postituste juures olevate naerunägude rohkuse järgi, olin suurel hulgal inimestel tuju heaks teinud. Samas ei oleks ma osanud arvata, et nii lihtne ongi rahvast tüssata. Ja veel tahtmatult.

Kui minul õnnestus väikese fantaasia ja primitiivse töötlusprogrammi abil teha kogemata selline libauudis, siis on kole mõelda, kuidas võib inimesi lollitada keegi, kel on selge siht silme ees ja kasutada professionaalsed töövahendid. Ja kes ei poeta teksti vihjeid, et tegemist on väljamõeldisega.

Aga jah, ajad muutuvad. Kui internetieelsel ajal pidi valvas olema vaid korra aastas, 1. aprillil, et mitte lollitajate õnge minna, siis nüüd ei tohigi ennast lõdvaks lasta.