Vähem kui aasta aega tagasi seisin riigikogu ees ja püüdsin opositsiooni liikmena toonasele valitsusele selgitada, et tasustatud isapuhkus peaks olema kõigi isade võrdne õigus, mitte ainult osa privileeg. Praegu kehtiv seadus lubab tasustatud isapuhkust kasutada vaid isadel, kes töötavad töölepingu alusel. See aga tähendab, et tasustatud isapuhkust pole võimalik võtta füüsilisest isikust ettevõtjatel, notaritel, kohtutäituritel ning käsunduslepingu või töövõtulepinguga töötajatel.
Probleemiga, et kõigil töötavatel isadel ei ole õigust riigi tasustatavale isapuhkusele, sai toona nii kirjaliku küsimuse kui arupärimisega pöördutud ministrite poole, arutletud teema üle komisjonis ja riigikogu suures saalis ning tagatipuks pöördutud ka õiguskantsleri poole. Toona leidis minister, et see olukord ei ole õiguslikult korrektne. Isade ebavõrdsest kohtlemisest hoolimata seaduse muutmist ei algatatud.
JÄÄB VAID loota, et säärane riigi hoolimatu suhtumine seaduses pole seni kellelegi pere planeerimisel takistuseks saanud.
Loomulikult on isapuhkus vaid üks väike kivi suurest müürist, mida pere planeerimisel aluseks võetakse. Ent elus algab kõik väikestest asjadest ja ka seda ehituskivi ei tohiks pidada vähe tähtsaks.
Isapuhkus on kümne tööpäeva pikkune puhkus, mida saab kasutada kaks kuud enne eeldatavat sünnitust või kahe kuu jooksul pärast sündi. See võimalus on oluline. Oluline seetõttu, et isapuhkus on aeg, mis annab isale pärast lapse sündi võimaluse luua elukestev kontakt värske ilmakodanikuga. Riik peab toetama lapsevanema ja lapse suhte tugevdamist. Kui isa soovib oma lapsega kodus olla ja saada selleks riigilt kompensatsiooni, peab riik talle selle võimaluse tagama. Tugevad perekondlikud suhted muudavad meie ühiskonna turvalisemaks.