Turvalisus on meie kõigi kätes

Kalle Laanet Foto: Liis Treimann

SISETURVALISUS on Eesti taasiseseisvumise järel läbi teinud suure arenguhüppe ja liigub õiges suunas, kuid üha muutuva maailma tõttu tuleb kogu aeg edasi pingutada, et uute oludega kaasas käia. Turvalise ja tugeva Eesti nimel peame töötama üheskoos kogukondade ja ametkondadega.

Elame avatud maailmaruumis, kus mitmesugused ohud võivad meieni jõuda ootamatult ning küsimus pole tihti mitte see, kas nad jõuavad, vaid millal nad jõuavad. See paneb meie siseturvalisuse eest seisvad ametkonnad, nagu politsei- ja piirivalveameti, päästeameti, kaitsepolitsei ning teabeameti väga vastutusrikkasse rolli. Üha suurem tähtsus on ka kogukondade aktiivsetel inimestel, kes panustavad oma vaba aega ja vaeva, et kujundada oma kodukoht turvaliseks.

Viimasel kümnendil on siseturvalisuse tagamisel aset leidnud oluline paradigma muutus: päästesüsteem on muutunud reageerivast süsteemist ennetavaks. Kui aastaid tagasi peeti seda võimatuks, siis nüüd on tavapärane, et päästjad teevad valves olles ennetustööd ja reageerivad väljakutsele hetkeasukohast olenemata.

Lisaks sellele tuleb järjest enam panustada inimeste teadlikkuse parandamisse, et hoida ära tuleõnnetusi, uppumissurmi ja autoavariisid ning vähendada kuritegevust. Suureks abiks on loengud üldhariduskoolides ja praktilised õppused. Lapsevanemate harimiseks aitavad tublisti kaasa teavituskampaaniad. Tähtis on anda inimestele juba varakult kaasa teadmised ja oskused, kuidas turvalisemalt tegutseda ja õnnetusehetkel hakkama saada.

JÕUDSATE SAMMUDEGA on kasvanud vabatahtlikkuse osa turvalisuse tagamisel. Kui aastaid tagasi vaatas nii mõnigi vabatahtliku autoinspektori peale viltu, siis nüüd on vabatahtlikkus institutsioonina au sees.

Vabatahtlikud on hakkajad inimesed, kes soovivad oma kodukohta ja piirkonda turvalisemaks muuta. Olles siis kas abipolitseinik, vabatahtlik päästja või merepäästja, ei panusta nad mitte ainult reageerijana, vaid ka ennetavalt. Inimesed, kes on sellesse protsessi kaasatud, käituvad ise turvaliselt ja jälgivad, et nende lähedasedki teeksid sama. Seeläbi mõjutatakse tervet kogukonda.

Riik on loonud küll hea õigusruumi, selleks et vabatahtlikkus toimiks, kuid paremate töötingimuste ja töövahendite võimaldamise juures on tarvis suuremat tuge. Tõsi, ka see aspekt on järjest paranenud, kuid alati saab natuke paremini.

Liigume strateegiliselt õigele poole. Küsimus on aga selles, kui palju me saaksime veel panustada meie inimeste suurema turvalisuse heaks.

VÄIKSEMATES kohalikes omavalitsustes on silma jäänud asjaolu, et turvalisust peetakse eelkõige riigi pärusmaaks. Tegelikkuses hakkab turvalisus pihta kogukonna tasandilt, kusjuures omavalitsuse rolli ei tohiks alahinnata.

Tänu haldusreformile muutuvad kohalikud omavalitsused suuremaks ja tugevamaks. See annab võimaluse pöörata turvalisusele tunduvalt rohkem tähelepanu. Juba praegu on positiivseid näiteid, kuidas maakondlikul tasandil on loodud turvanõukogu. Näiteks Läänemaal ja Saaremaal. Need esimesed sammud on küll tehtud, aga võimekust ja võimalusi on rohkem.

Turvalisuse tagamisel on tähtis sujuv koostöö elanike, kohaliku omavalitsuse ja riigiasutuste vahel. Arvestada tuleb piirkonna eripäradega ja probleeme tuleb lahendada isikule võimalikult lähedal.

Eesti inimesed peavad oma riiki turvaliseks. Kuritegevus ja õnnetusjuhtumid on vähenenud. Ametkonnad tegelevad innukalt ennetustööga. Selle kõige kõrval on oluline veel inimeste sisemine turvatunne ja kindlustatus. Peale turvalisuse tänaval vajab inimene sotsiaalset ja majanduslikku kindlustunnet.

Suurema turvalisuse tagamiseks peame hoolega jälgima nii seda, mis sünnib meie ühiskonnas sees, kui ka seda, mis toimub meid ümbritsevates riikides. Juba praegu on meil tugevad julgeolekuorganisatsioonid, kes suudavad adekvaatselt seirata riigisiseseid ja väliseid ohte ning teha koostööd meie partneritega.

Turvalisus eeldab igapäevast valmisolekut reageerida ja seda ei saa kunagi olla piisavalt. Vaja on meie kõikide osalust lastest mundrikandjateni välja. Londoni juhtum on näide, et ühiskonna turvalisus on meie kõigi kätes, mitte vaid õiguskaitseorganite vastutada.