Sööme sõnu. Elu võimalikkusest maal

Foto: Üllar Priks

Kui ma veel alla meetri ja kahekohalise kaalunumbriga poisiklutt olin, veetsin üsna palju aega meie pere maakodus Rannus. See oli selline suure õunapuuaiaga pisemat sorti talu. Mingeid metsi ja maid kinnistu külge ei kuulunud, aga see ei tähendanud, et linnamelust eemal puhkamas käidi.

Kui kogu gängiga peale lendasime, polnud väga hullu. Siis leidis ikka mahti puude otsas turnida ja naabertalu põllu peale kogutud kivihunnikus turnimas käia. Vahel, kui oma sekeldamistega lollisti emale pihku jäid, tuli kasvuhoones taimi kasta või jänestele aianurgast naati korjata. Selle kannatas kenasti ära, sest teadsid, et õhtu lõpetuseks saab ühe korraliku sauna ja pudeli külma limonaadi selle kõrvale ning köögilaual ootavad päev otsa suitsuahjus mõtisklenud kana ja potitäis soolaube. Mmm, sülg hakkab jooksma, kui meenutan...

Kõige hullem oli aga sattuda maale kahekesi isaga. Ja seda juhtus tihti. Isa on mul selline hull tüüp, et kui ta hommikul rapsima kukub, siis ega ta enne pimedat lõpeta. Sellised lollused, nagu näiteks lõunasöök, ei tule talle pähegi.