Nelipühad, Eesti lipp ja õnnistatus

PRAEGUSES EESTIS ei osata vabadusi idealiseerides vahel päris selgelt näha ühiskonna seda poolt, kes toetab kokkuhoidvaid traditsioone. Meediaväljaanded jälgivad väga suure tähelepanuga meie presidendi tegemisi, unustades kajastada, et Eestil on Euroopa noorim peaminister, kes on viimasel 20 aastal seda rolli täitnud inimestest ehk kõige tihedamalt seotud kirikuga.

Kui meie senised peaministrid on olnud rohkem jõulude ajal kirikus käijad, siis Jüri Ratase side kirikuga on tugev, ehkki ta kunagi seda ei rõhuta. 4. juunil tuleb Otepääl Maarja kirikus oikumeeniline nelipüha ja Eesti lipu jumalateenistus, millest võtab osa peaminister Jüri Ratas ning millest rahvusringhääling teeb otseülekande.

HILJUTI RÄÄKIS vaibakunstnik Anu Raud eestlaste lemmikvärvigammast ja rõhutas, et tema püüab oma vaipadesse kududa just need värvid, mis on meile traditsiooniliselt omased. Naljakas küll, aga ehkki me oleme oma naabritega enda arvates ühesuguses looduslikus keskkonnas (ka loodusvärvide mõttes), räägivad Eesti kunstiakadeemia õppejõud, et nad näevad Lätist Tallinna kunstiharidust saama tulnud üliõpilaste töödes lemmikvärvides erisusi.

Seega: meil, eestlastel, on nii looduses kui elus oma lemmikvärvid, mis on meile kultuuriliselt eriliselt kallid. Eesti Vabariigi sinimustvalge lipu värvid on sedavõrd tähtsad, et on lausa põhiseadusesse raiutud.

OTEPÄÄL ON asustatud kohana pikk ajalugu, aga Eesti lipu linnaks saamine on tema loos märgiline. Ajaloolised sündmused võivad ühes või teises paigas kõrvaltvaataja silmis aset leida juhuslikult, aga põhjalikumal uurimisel avastame, et Otepääl kirikuõpetajaks olnud Jakob Hurda ametit jätkas Rudolf Gott­fried Kallas. Noor mees, kes oli aastatel 1878–1883 õppinud Tartu ülikooli usuteaduskonnas, ent saanud samal ajal tuntud teadusmehe ja filosoofi Gustav Teichmülleri õpilaseks. Teichmülleri käe all kirjutas Kallas Tartus oma doktoritöö.

Tänapäeval saame öelda, et Kaarma köstri-koolmeistri poeg Rudolf Kallas oli esimene eestlane, kes kirjutas teadustöö psühholoogias. Eesti omariikluse ajalukku jättis aga diplomaadina väga sügava jälje Rudolf Kallase vend Oskar Kallas.

NII-ÖELDA OMA värvide saamine ja Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS) lipu õnnistamine 4. juunil 1884 oli rahvuslikult meelestatud Tartu üliõpilaste omamoodi vastukäik baltisaksa korporatsioonide võimule vanas ülikoolilinnas. Baltisakslaste võimu all olevas väga konservatiivses Tartus oli eestlastel endale akadeemilises maailmas võrdse koha taotlemine veel üpris keeruline. Võimu ja «eluruumi» jagamisega Emajõe Ateenas polnud baltisaksa seltskond veel harjunud.

Just 1884. aastal, venestamise ja keskvõimu ambitsioonide kasvamise ajal, oli hakanud eestlastel Liivimaa hariduskeskuses tekkima veidigi suurem hingamisruum, aga ka sel murrangulisel ajal olid võimalused ahtakesed. Läks vaja ikka päris palju vaimset tugevust, et saada hakkama võimuga harjunute üleoleku demonstreerimisega. Pole kahtlust, et säärastes ebavõrdsetes oludes mõeldi rohkem kui tänapäeval oma tegemiste õnnistatusele.

Et hoida ära konflikte baltisaksa korporantidega, ei korraldanud EÜS-i noored mehed oma lipu pühitsemist Tartus, vaid võtsid ette tee Otepääle. Viimased paar aastakümmet, kui 4. juuni on olnud tore lipupäev, on EÜS-i liikmed võtnud selle ajaloolise tee hobustega ette, et meenutada oma eelkäijate tegemisi, mis andsid meile kokkuvõttes nii rahvus- kui riigilipu.

TÄNAVU LANGEB Eesti lipu päev ajaliselt kokku kiriklike nelipühade esimese pühaga. See on meie looduses üks kaunimaid aegu, kui noored kaselehed on imeliselt helerohelised. Kui juutidele on see aeg, mis tähistab Jumalalt Moosesele Siinai mäel kümne käsu andmist, ja paganlikust ajast oli see lõikustänupüha, siis meie kultuuris on see seotud pigem kevadtööde lõpetamisega. Suvistepühade ajaks oli alanud varasuvi.

4. juunil laulavad Otepääle kogunenud kindlasti ka Enn Võrgu 1922. aastal Martin Lipu sõnadele kirjutatud laulu «Eesti lipp». Need sõnad lähevad meile väga hinge. Tahaks loota, et me mõtleme, kuidas ühiselt Eesti elu paremaks teha, kui laulame:

Kaunistagem Eesti kojad

kolme koduvärviga,

mille alla Eesti pojad

ühiselt võiks koonduda.

Ühine neil olgu püüe

ühes vennaarmuga,

kostku võimsalt meie hüüe:

«Eesti, Eesti, ela sa!»