Kartulipõld andis välja arheoloogilise harulduse

Uus pronksiaegne leid annab taas tunnistust sellest, et Maalasti külas võis tol ammusel ajal olla asula.

FOTO: Erakogu

Kõo valla Maalasti küla Mäeltoa peremees Gert Kallas leidis möödunud nädalal kartulit maha pannes oma maalt arheoloogilise harulduse. Kuigi leiu omaaegne otstarve ei ole veel päris selge, võib ühe versiooni järgi olla tegemist umbes 3000 aasta vanuse ehisnööbi tutulusega.

Juhul kui ese osutub tõepoolest tutuluseks, nagu leidja usub, on see tõeline haruldus. Eesti seni ainus tutulus on leitud 1836. aastal Harjumaalt Tuula külast. Pronksist esemeid ringles siin aastatuhandete eest küll, aga mitte sellisel hulgal nagu näiteks Skandinaavias.

Tuhandete aastate tagant

Pronksiaegsed leiud on Eestis haruldased, kuid Maalasti paneb siin korrektiive tegema. Gert Kallas leidis möödunud sügisel karjamaa äärest pronksiajast pärit, oletatavasti 3000 aasta vanuse õõs- ehk putkkirve, mille sarnaseid on Eestis seni päevavalgele tulnud kõigest kümmekond.

«Kartulipanek on ju käimas,» vastas Kallas küsimusele, kust ja kuidas uus haruldus leiti. «Panime meiegi perega kartulit maha ja sealt põllult see välja tuligi.»

Arheoloogid on Maalastis juba üsna sagedased külalised. Viimati käisid nad uurimas paika, kust leiti pronkskirves. Siis satuti tulekivi töötluslaastude ja tööriistade katketele. Samalt põllult tuli välja ka viimane leid.

«Tundub oluline koht olevat,» nentis Kallas. Kõigi eelduste kohaselt oli seal pronksiajal asula. Kallas lisas, et pronks oli tollal väga kallis ja haruldane materjal ja enamik igapäevastest tööriistadest valmistati endiselt puust, luust või kivist. «Arheoloogid on kõik leiukohad kaardistanud ja leiud viitavad 3000, aga võib-olla isegi 7000 aasta vanusele inimtegevusele. Kus see asula omal ajal täpselt võis olla, ei julge arvata. Minu talu maadel on aga igast nurgast midagi leitud, küllap siin pronksiajal ja ehk ka enne seda mingi asustus oli.»

Pika ajalooga koht

Värske leid on muinsuskaitsjatele üle antud ning peagi valmib eksperthinnang, mis peaks eseme otstarbele ja valmistamisajale valgust heitma.

«Ma olen natuke ettevaatlik seda veel kindlalt tutuluseks nimetama,» märkis muinsuskaitseameti arheoloogia vaneminspektor Nele Kangert. «Kindlasti on see mingi kinnitusvahend, aga veel ei tea, kas talle tutuluste hulgast paralleele leitakse. Et need on ülimalt haruldased, ei ole mul endal õnnestunud ühtegi tutulust veel käes hoida.»

Arheoloogias kutsutakse tutuluseks pronksist nööbi- või nupukujulist ehteketast, mille keskosa kerkib esile kooniliselt või nõelakujuliselt. Tutulused olid mõeldud rõivaste ja vööde kaunistamiseks, kuid neid kasutati ka ratsavarustuse ehtimiseks.

«Mäeltoa talu on kindlasti väga võimsa ajalooga koha peal, senised leiud annavad sellele kinnitust,» lausus Kangert. «Asustus ulatub seal kandis tagasi väga kaugesse aega. Arheoloogid on kohapeal käinud, kuid mingit kindlat säilinud kihti pole veel tuvastatud. Võimalik, et see kartulipõld üllatab meid veel kolmandat korda ka. Vaatame, mis edasi saab.»

Muinsuskaitse Viljandimaa vaneminspektori Anne Kivi sõnul on Maalasti kindlasti võimas piirkond, kus on elatud aastatuhandeid.

«Igal juhul tasub sellel piirkonnal silma peal hoida,» lausus Kivi. Põhjalikumaid uuringuid esialgu seal kandis siiski plaanis ei ole, sest senised leiud liigituvad juhuleidudeks.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles