/nginx/o/2010/11/05/460891t1h3023.jpg)
Targad inimesed on mulle selgeks teinud, et loomadel pole mõtteid ja tundeid, vaid instinktid, ning palge asemel on neil koon. Olen teinud näo, et usun, aga salamisi meeldib mulle mõelda vastupidist.
Repliik: Väikevennad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Muidugi tean ma, et karu on ilmsüütu mõmmiku näoga lihtsalt seetõttu, et tal on vähe miimilisi lihaseid, mistap talle pai tegema ei maksa minna. Sellest hoolimata tahan uskuda, et karvaste ja suleliste mäng pole pelgalt küttimise või enesekaitse treening, vaid kas või natukegi loomisalget kätkev puhas lust.
Mäletan vana poolpimedat koera, kes vahel peremehe peale haukus. See, kui ilmekalt ta oma eksitust häbenes, on meelde jäänud.
Minu kodukandi järvel mitmel õhtul seisnud üksik kühmus haigur on nukra moega. Võib-olla ta tõesti lihtsalt tukub jääaugu serval ja lahvandusest toidupala kätte saamine ei tundu talle sugugi nii lootusetu üritus, kui kipun oma inimlikus saamatuses ja sentimentaalsuses arvama.
Inimlike tunnete loomadele omistamine paneb meid pahatihti nendega vääriti ümber käima. Ometi oleks maailm igavam ja ehk ka julmem koht, kui me ennast «väikevendades» ära ei tunneks.