Kõik vajalik saunast apteegini välja

Enne sõda kandis mitu Kantreküla tänavat eri riikide nimesid. Toonane nimi jäeti alles vaid Vene tänavale. Foto: Viljandi muuseum

Kantreküla alevik kerkis Viljandi servale 1860. aastail. Esimese maja ehitas sinna põlluseltsi einelaua pidaja Nuut. Püstitas ta selle Kirikumõisa lähedale kõrge kingu otsa ja müüs hiljem ühele Vana-Võidu mehele. Oma nime saigi Kantreküla just selle järgi, et asus kirikumõisa maal. Kanter (ka kantor) oli tänapäeva mõistes kirikumuusik, laiemalt kirikuteener. 

Oma algusaastatel oli Kantreküla väikeste viletsate, osalt õlgkatusega majadega agul. Hiljem pärast mitut põlemist sai alevik raudtee ja mitme tööstuse ehitamise tulemusena elujõu sisse. 1889. aastal asutas Johannes Puhk Kantrekülla tikuvabriku ja 1903. aastal rajas Uno Pohrt sinna masinatehase. Kantreküla kujunes töölisasulast eeslinnaks ja liitus Viljandi linnaga lõplikult 1919. aasta märtsis, 1921. aastal lülitati ta ka linna elektrivõrku. XX sajandi alguseks elas Kantrekülas juba 2000 inimest. 

1930. aastail sai terve rida selle linnajao tänavaid endale nime Euroopa riikide järgi: Belgia (Terase), Itaalia (Side), Prantsuse (Tehnika), Inglise (Vabriku), Poola (Metalli), Serbia (Vase), Rootsi (Tina), Soome (Metalli), Ungari (Lennuki) ja Vene. Nõukogude okupatsiooni ajal muudeti kõik nimed peale Vene ümber.