Mõni nimetab Kantreküla räpaseks aguliks, mõni armsaks vaikseks pelgupaigaks. Elu selles mitmepalgelises Viljandi linnajaos igatahes keeb ning õhus on tunda muutuste hõngu. Lagunenud osmikuid äratatakse uuele elule ning majaseintelt tuge otsivate vindiste elukunstnike vahel näeb kitsastel tänavatel aina rohkem klaari pilguga tublisid noori.
Tellijale
Meie enda väike Kalamaja sirutab tiibu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tosina aasta jagu on Kantrekülas Side uulitsal elu nautinud ka allakirjutanu. Ainuüksi sellele pisikesele ja kõverale tänavajupile (mis, muide, enne sõda kandis nime Itaalia) on vahepealseil aastail elama kolinud kolm noort kultuuriinimest. Toredaid tulemisi, mis laseksid Kantrekülal legendaarse Kalamaja mainet mekkida, on aga palju rohkem. Toome lehelugejate ette mõne neist.