Aastast 2050 linna bensiinimootor ei sobi

2011. aasta kevadel vuravad sõidukid linnas ja maanteel peamiselt fossiilse kütuse toel. Aeg näitab, milline pilt avaneb siin aastal 2050. Foto: Peeter Kümmel

Kui Euroopa Komisjoni vast valminud idee teoks saab, ei liigu vähem kui neljakümne aasta pärast ei Viljandis, Pariisis ega üheski teises euroliidu linnas enam ühtki bensiini- või diiselmootoriga autot.

Siiski: liikuda need ju võivad, aga ainult väljalülitatud mootoriga mõne elektriauto slepis. Näiteks et pääseda linnast mõnele vanasõidukite kokkutulekule, kus uunikumi omanik saaks pisut ringiratast põristada ja nostalgilisi kütuseaure nuusutada.

Nimelt võttis Euroopa Komisjon esmaspäeval vastu ulatusliku strateegia «Transport 2050», mis komisjoni hinnangul aitab luua konkurentsivõimelist transpordisüsteemi, suurendab liikuvust, kõrvaldab peamised takistused võtmetähtsusega valdkondades, hoogustab majanduskasvu ja suurendab tööhõivet. Samas vähendab see märkimisväärselt Euroopa sõltuvust imporditud naftast ning kärbib süsihappegaasi heidet transpordi valdkonnas 2050. aastaks 60 protsenti.

Konkreetne eesmärk

Teiste eesmärkide seas märgib komisjon, et linnatranspordil seisab ees suur muutus: üleminek keskkonnasäästlikumate autode ja puhtama kütuse kasutamisele.

«50 protsenti autokasutajaid lakkab 2030. aastaks kasutamast tavakütusega autosid, 2050. aastaks lõpetatakse nende kasutamine linnas,» avaldas Euroopa Komisjon.

Komisjon nendib, et liikuvus aina suureneb, kuid naftavarud vähenevad ja üha enam hangitakse seda fossiilset kütust ebastabiilsetest piirkondadest.

Komisjoni hinnangul on Euroopa transpordisektor jõudnud teelahkmele ning selles süsteemis vajab lahendamist hulk probleeme. Transport on muutunud küll energiatõhusamaks, kuid 96 protsendil juhtudel sõltub selle energia­vajadus ikka veel naftast.

Ühtlasi viitab komisjon vajadusele piirata kogu maailmas kasvuhoonegaaside heidet, et keskmine temperatuur ei tõuseks enam üle kahe kraadi. Selle eesmärgi saavutamiseks peab Euroopa Liidus heide vähenema 2050. aastaks 80—95 protsenti allapoole 1990. aasta taset.

Kuidas ma linna pääsen?

Väljakäidud ideede kõrval ei leidu Euroopa Komisjoni visioonis vastuseid lihtsatele argiküsimustele.

Kuidas teha teoks, et 2050. aasta 1. jaanuarist tõesti enam üheski linnas bensiini- ega diiselmootori jõul ei sõideta? Ilmselt jagub naftat ka nimetatud ajani ja seda kütust tarbivad sõidukid nii pea maamunalt ei kao.

Või ehk keelatakse Euroopa Liidus bensiini- ja diislikütust tarbivate sõidukite tootmine ning importimine, nii nagu on keelu alla sattunud hõõglambid?

Kas Viljandi, Mõisaküla, Tartu, Tallinna ja iga teise linna sissesõiduteele paigaldatakse praeguste kiirusekaamerate tulevikusugulased kütusekaamerad ja seadusrikkujaid hakkavad otsima politseipatrullid?

Kas linna külje all asuva tiheda elamupiirkonna ja sellest eristamatute linnamajade vahele veetakse selged piirid?

Kas linnade lähedale rajatakse suured valvega parklad, kuhu saab bensiini- või diiselmootoriga auto hoiule jätta, ja organiseeritakse linnaosade ning parkla vahel ööpäevane transport?

Kui linnad muutuvadki heitgaasidest puhtaks, kas ei saastu siis loodus, kui tavamootoriga autod otsivad ühest sihtpunktist teise pääsemiseks kõrvalteid?

Komisjon: idee pole käsk

Nagu vastas Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas oma abi Hanna Hinrikuse vahendusel «Sakalale», on see pelgalt komisjoni arusaam sellest, milliseks võib transpordipoliitika 2050. aastaks kujuneda ja mille poole see juba praegu areneb.

«Tuleb silmas pidada, et tegu ei ole seadusega,» märkis Kallas. «Selle paberi põhjal alles tulevad konkreetsed tegutsemisettepanekud. Aga loomulikult ei saa me kuidagi keelata tavakütust kasutavate autode linna sõitmist. Sellise taseme otsused jäävad kokkuvõttes ikkagi liikmesriikide ja linnade endi otsustada ning neid keskselt ei lahendata.»

Asepresidendi sõnul liigub elu siiski paratamatult selles suunas ja kui ees ootavatele küsimustele praegu vastust ei otsitaks, ei täidaks Euroopa Komisjoni kontseptuaalsed otsingud ootusi.

Linnade suurimaks probleemiks nimetas ta ummikuid, suurt naftasõltuvust, reostust ja müra, mistõttu tuleb otsida alternatiive, sest transpordi osa ei vähene, vaid kasvab. «Võtame Londoni näite,» ütles Kallas. «Seal on linna sõitmine tavaautodele juba keeruliseks tehtud, et vältida neidsamu probleeme.»

Kallas märkis, et kõikide ideede elluviimiseks ei olegi vaja seadusi: palju asju toimub iseenesest ja kohalike elanike omaalgatusel, sest kes tahaks elada igati reostatud keskkonnas. Ka autotööstus otsib naftapõhisele kütusele alternatiive.

«Euroopa Komisjoni eesmärk ei ole kindlasti liikumist piirata,» rõhutas asepresident. «Liikumis- ja liiklemisvabadus on ja jääb. Meie soov on tuua juurde alternatiive ning vähendada asjatut liiklemist, millega tuleb tegelema hakata juba linnaplaneerimise tasandil.»

Siim Kallas lisas, et põhilised ummikute tekitajad on üksinda kodust tööle ning tagasi sõitvad mehed ja naised.

Alternatiivi pakuksid tema sõnutsi ühistransport, jala liikumine ja rattaga sõitmine. «See on kõnealuses kontseptsioonipaberis kirjas ja selles suunas me ka liigume,» ütles ta.

ARVAMUS
Tanel Alliksaar,
Osaühingu LX Motors tegevjuht
Idee iseenesest on ju tervitatav, keskkond saab puhtamaks. Teisalt on medalil kaks külge: kui räägime elektriautodest, kas siis neid liigutav elekter tuleb tuumajaamadest, põlevkivi põletamisest või mõnest loodussõbralikust allikast?
Auto sai tänavu 125-aastaseks. Millises suunas areneb tehnika järgmise 40 aasta jooksul, on väga keeruline arvata. Ehk sõidame tõesti aastal 2050 väga keskkonnasõbralike autodega.