Vilistlased hindavad süvaklassis õpitut

Jakobsoni gümnaasiumi matemaatika-füüsika süvaklassi teine lend, 1972. aastal lõpetanud. Keskel istub süvaklassi algataja õpetaja Endel Meidla. Foto: Erakogu

Tänavu kevadel täitub 40 aastat sellest, kui praeguse Jakobsoni gümnaasiumi lõpetas esimene lend matemaatika ja füüsika süvaõppega klassis õppinud noori.

Jakobsoni kooli matemaatika ja füüsika süvaklassi traditsioon sai alguse 1968. aasta 1. septembril, kui toonases Viljandi 1. Keskkoolis hakati õpetaja Endel Meidla eestvõttel süvitsi matemaatikat õpetama.

Aasta hiljem lisandus füüsika süvaõpe.

Esimene süvaõppeklass lõpetas 1971. aasta kevadel.

Nüüd on Jakobsoni koolist tulnud 40 matemaatikat ja füüsikat süvitsi õppinud lendu, milles on tunnistuse saanud 1235 lõpetanut.

Õpetajatest on staažikaimad Veljo Aava, kelle käe all on õppinud 21 süvaklassi füüsikat, ja Andres Haavasalu, kes on andnud 15 lennule matemaatikat.

Tähistamaks ümmargust aastapäeva, korraldab Jakobsoni gümnaasium 2. aprillil matemaatika ja füüsika süvaklasside vilistlaste kokkutuleku. See on endistel klassikaaslastel viimane võimalus kohtuda oma koolimajas, sest varsti muutub Jakobsoni gümnaasium ajalooks ning tööd alustab kogu linna noori ühendav Viljandi gümnaasium.

Meenutamaks nelja aastakümne jooksul Jakobsoni süvaklassides toimunut, soostusid vilistlased kirjutama, milliste ootustega nad läksid matemaatika ja füüsika süvaklassi ning kuidas õpingud kulgesid.

Sel leheküljel pakume «Sakala» lugejatele nende lugudest väikese valiku.

KOKKUTULEK
Vilistlased kogunevad meenutama.
• Üritused algavad Viljandi uues spordihoones kell 9 meeste korvpalliturniiriga.
• Kell 16 korraldatakse ekskursioon neile, kes on õppinud vanas koolimajas ning soovivad näha, milline näeb see välja pärast uuenduskuuri.
• Kell 18 algab Männimäe koolimaja võimlas aktus. Järgnevad kringlilaud ja koosviibimine.
Allikas: korraldajad

MÄLESTUSED
 

Urmas Haud, 1972. aastal lõpetanu

Olen Tartu observatooriumi kosmoloogia osakonna galaktikate füüsika töörühma vanemteadur. Põhiline uurimisteema on meie Linnutee galaktika gaasi paiknemine ja liikumine.

Ma ei ütleks, et astusin matemaatika-füüsikaklassi eriliste ootuste või lootustega. Kuhu mujale mul ikka minna oli? Juba algkoolis sain reaalainetega üpris hästi hakkama, ehkki muudes õppeainetes oli mul seis keskpärane ja keeltes isegi kehvapoolne.

Et 1969. aastal oli Viljandis ainult üks eestikeelne keskkool ning selles oli matemaatika ja füüsika eriklass, siis tundus kõige loogilisem minna edasi õppima just sinna.

Võib ära märkida, et juba viiendas klassis sattus mulle pihku vist küll esimene eestikeelne populaarteaduslik raamat «Teistele planeetidele», milles oli juttu kosmoselendudest ja nendega seonduvast.

Raamat tundus väga põnev ning sellest saigi alguse minu astronoomiahuvi. Et astronoomia on füüsika osa, oli mul ilmselt ka matemaatika- ja füüsikaklassi astudes lootus saada just seal rohkem teadmisi mind kõige enam huvitavatest asjadest.

Pärast keskkooli jätkasin õpinguid Tartu Riikliku Ülikooli füüsika-ja keemiateaduskonnas teoreetilise füüsika erialal. Neljandal kursusel spetsialiseerusin astronoomiaõpingutele ning ülikooli lõpetamise järel olen töötanud Tartu observatooriumis — Eesti ainukeses astronoomiale spetsialiseerunud teadusinstituudis. Tuleb vist tõdeda, et mu ootused on täitunud.

Kooliajast seaksin esikohale oma klassikaaslased ja tugevad reaalainete õpetajad Harry Keerutaja, Endel Meidla, Veljo Aava ja Evi Jänese. Eriti soojalt on hinge jäänud esimene klassijuhataja Harry Keerutaja.

Pille Paal-Vaiksaar, 1977. aastal lõpetanu

Olen juba 15 aastat töötanud Viljandi lasteabi- ja sotsiaalkeskuse juhatajana.

Tulin matemaatika ja füüsika süvaklassi, sest selles õppis ka mu vend Peet ja niisugune valik tundus ainuõige. Et meie kodus peeti haridusest lugu, tahtsin saada parema ettevalmistuse kõrgkoolis õppimiseks — olgu valdkond milline tahes.

Vennalt olin kuulnud, et eriklassi õpetajad on huvitavad isiksused ning oma ala head asjatundjad. Teadsin, et koolis valitseb teadmiste omandamist toetav atmosfäär, peetakse jõukatsumisi teiste samasuguste õppeasutustega ning õpilased esinevad hästi olümpiaadidel. See tekitas usaldust ja meelitas.

Tegelikkus kinnitas kuuldut. Sattusin toredasse klassi ning sain endale maailma parima klassijuhataja, Tamme Jaagu. Olen oma valikuga väga rahul.

Et viibisin palju spordilaagrites ja võistlustel, oli süvaklassis õppimine mulle paras proovikivi: pidin tegema pingsalt tööd, et kõiki aineid ette-taha rahuldavalt ära vastata ja järgmistele võistlustele pääseda.

Katsumus oli see ka mu pinginaabrile Kerstile, kes kirjutas mulle kõik konspektid läbi kopeeri.

Süvaklassis saadud teadmised aitasid ligi 90 protsendil meie klassi lõpetanutel jätkata õpinguid kõrgkoolis.

Igapäevatöös tuleb mul füüsikas õpituga vähem kokku puutuda, kuid usun, et tänu omaaegsetele rohkearvulistele matemaatikatundidele ei tekita laekuvate või kulutatavate summade kokkuarvutamine igapäevatöös tõesti raskusi.
 

Ursel Soomets, 1980. aastal lõpetanu

Olen Tartu ülikooli arstiteaduskonna biokeemia instituudi professor meditsiinilise metaboloomika alal.

Süvaklassi astudes mul kindlaid ootusi polnud. Põhiline oli see, et meie rajoonis pakkus see võimaluse õppida peale matemaatika ja füüsika kõrgel tasemel ka teisi aineid ning võistelda olümpiaadidel.

Ootused täitusid igati. Reaalaineid pidime õppima kõvasti. Minu arvates oli juba ainuüksi matemaatikat ja füüsikat nädalas 15—20 tundi, täpselt enam ei mäleta. Ülikooli saamisel polnud mul matemaatika ja keemiaga mingit muret. Astusin nimelt keemiaosakonda. Sisse astudes tegin ülesanded ära ka naabritele.

Süvaklass andis oskuse iseseisvalt õppida, konspekteerida ja vastutada oma tegude eest. Ühtlasi õpetas see päeva planeerima: kuidas tõusta kell kuus, olla kell seitse esimeses trennis, kella 16—17 koolitundides, siis jälle trennis, jõuda koju alles kaheksa ajal ja teha seda kõike lõbuga — muu hulgas jaurata klassiga nii, et vanemad teada ei saaks.

Nimetamata ei saa jätta ka kõikvõimalikel olümpiaadidel, sealhulgas viie kooli kohtumisel osalemise rõõmu.

Igapäevatöös kasutan matemaatikat rohkem kui füüsikat. Teeme suuri maatriksarvutusi ja statistilist analüüsi ning õpetame tudengitele kontsentratsiooniarvutust. Füüsikateadmisi läheb vaja, et mõista, kuidas meie laborites kasutatavad kõrgtehnoloogilised aparaadid töötavad.

Randel Länts, 1996. aastal lõpetanu

Töötan Euroopa Parlamendis Ivari Padari nõunikuna.

Süvaklassi astudes polnud mul ootusi, vaid puhas jonn ja põikpäisus: olin ju tulnud vaat et kihlveo peale maagümnaasiumist ära. Loomulikult teadsin, et reaalained, eriti matemaatika, on mulle kontimööda.Tagantjärele mõistan, et gümnaasiumiaastatel sirgus minust selgete väärtushinnangutega täiskasvanu.

Matemaatika ja füüsika süvaklassis õppimist nautisin esimesest päevast peale. Õpetajad olid toredad, kooliaura ja klassikaaslased erilised. Arvan, et tähtsaim, mida see aeg õpetas, oli oskus pingutada ja saavutada eesmärke.

Vähesed usuvad, kui ütlen, et minu lemmiktund oli gümnaasiumis füüsika. Mitte et oleksin olnud seal kõige teravam pliiats — pigem õpetaja Veljo Aava pärast.

Veljo Aava, Jaak Tamm, Rein Grünbach — nemad on õpetajad suure algustähega. Nad kõik olid isiksused, kelle omapära võib ehk nimetada lausa ekstravagantsuseks.

Lõpuklassis õppisin neid hindama just sellistena. Need kolm meest ongi suuresti suunanud ja mõjutanud mu elu. Palju tänu neile selle eest!

Küllike Saar, 2001. aastal lõpetanu

Olen Tartu ülikooli kliinikumi lastefondi tegevjuht ning Athena konverentsi- ja kultuurikeskuse turundusjuht.

Minu ootus oli saada süvaklassist hea keskharidus, et minna edasi õppima ülikooli, ja see täitus. Mäletan hästi, miks ma sellise otsuse tegin. Olid vist viimased üheksanda klassi päevad, kui matemaatikaõpetaja Malle Eglit rääkis tunni lõpul pikemalt, miks on matemaatika ja füüsika süvaklass parim edasiõppimisvõimalus. Paljud teistesse klassidesse kandideerida soovinud muutsidki oma otsust.

Eks see olnud paras katsumus: pikad koolipäevad, suvepraktika ja muu selline. Saan öelda, et ülikoolis õppimine ja töötamine on olnud keskkoolis õppimise kõrval üsna lihtsad.

Eredalt on meeles üks ilus juunipäev, mil jalutasin matemaatikapraktikumi ning teel tulid vastu tuttavad tavaklassi tüdrukud, kes suundusid järve äärde. Päris raske oli motiveerida ennast minema ranna asemel kooli. Praegu on mul muidugi hea meel, et ei läinud lihtsama vastupanu teed.