Mõnusalt metsik matkarada

Aina sügavamale metsa. Teerada palistavad ülaseväljad peibutavad edasi astuma. Foto: Üllar Priks

Kui linnadžunglist välja rabelda ja pisut ringi uudistada, siis ega Maarjamaal naljalt sellist vaadet leia, mille üks kaunistuselemente poleks metsatukk. Ühest küljest oleme justkui põline metsarahvas: meie teed looklevad metsa vahel ja meie põllud on ääristatud metsaga. Kui tihti me aga päriselt metsa satume?

Tulihingelistele korilastele selline jutt muidugi ei meeldi. No olgu, sügisel ikka käiakse metsas korvikestega küürutamas ja samblalõhna nuusutamas. Aga kevadel? Siis, kui mets just elule ärkab, kui õhus on lootuse lõhn ja kui noore rohelise toone võib loetleda kümnetes?

Hiliskevad on aeg, kui mets lausa ootab külalisi. Muidugi ainult selliseid, kes suudavad silmailu kinni püüda ürgset rütmi häirimata.