Rahvusvahelistumisele ei ole alternatiivi

Urmas Suik Foto: Erakogu

HILJUTI IIRIMAAL käies märkasin pealinnas Dublinis tuttavaid teadaandeid. Tänavavalgustuspostidel rippusid sildid «Establishment hirmutab inimesi vasakpöördega» ja «Protest ei ole kuritegu». Esimesena mainitu on meile tuttav opositsiooni tõrjutud Reformierakonna leksikast ja teine sobib hästi pronksmehe konteksti.

Riiki pikka aega juhtinud, ennast parempoolseks nimetavad rahvusromantika sugemetega neoliberaalid kinnitavad eriti valimiste eel, et nende eesmärk on eesti keele ja kultuuri säilitamine, mille seadvat ohtu vasakpoolsete võimule pääsemine. Tuleb nõustuda, et eesmärk on õilis ja väärib toetamist. Aga kas see peaks olema ainus eesmärk? Ehk vääriks enam tähelepanu inimestele elamisväärse sissetuleku tagamine?

JULGEN VÄITA, et Iirimaa saatuses on palju sarnasusi Eesti omaga. Suure ja pikaaegse impeeriumi taustaga naabri Suur­britannia külje all on rahva saatus olnud vähemalt sama traagiline kui meil, et mitte öelda hullem. Aastasadade vältel on iirlased lahkunud kodumaalt ikalduste ja brittide egoistliku omavoli eest. Väidetavasti elab väljaspool Iirimaad enam iiri juurtega inimesi kui kodumaal.

Peatusin mõne päeva Dublinit läbiva Liffey jõe äärses hotellis. Selle baari seinad olid täis USA eri osariikide autonumbreid, aga märkimisväärne osa seinast oli pühendatud iirlaste vabadusvõitlusele brittide vastu. Piltide ja tekstide põhjal otsustades on britid käitunud iirlastega üsnagi armutult. Tähelepanuväärne on, et kõik 1916. aasta iseseisvusproklamatsioonile allakirjutanud hukati halastamatult.

Iirlased ei ole oma saatust Briti impeeriumi koosseisus ja vabadusvõitluse ajalugu häbenenud. Leidub arvukalt mälestusmärke ja tahvleid, tuletamaks meelde iirlaste kannatusi ja võitlust brittidega.

Hoolimata suhteliselt süngest minevikust Briti impeeriumi all on iirlased võtnud oma asjaajamise keeleks inglise keele. Dublini lennujaamast alates on viitadel küll esikohal iiri keel, aga informatsioon liigub valdavalt inglise keeles.

Lennujaama hotellist linna viiva taksojuhi sõnade kohaselt räägitakse iiri keelt vähestes külapiirkondades. Minu lätlasest partneri Iirimaal elava õe seletuse kohaselt õpib tema teismeline tütar koolis küll iiri keelt, aga suhtlemine käib inglise keeles. Mõnes tanklas oli hinna kõrval, mis sealmail on kirjas sentides, teade «Proud to be Irish» («Uhke on olla iirlane»).

IIRIMAALT LAHKUNUD iirlasest põliselanike või pärismaalaste (võib-olla leidub ka mõni parem termin) asemele on tühiku täitmiseks tekkinud arvestatav lätlaste ja poolakate kogukond. Umbes 10 000 elanikuga Enniscorthy linnakeses on olemas Poola toiduainete kauplus, kus kogu kaup on tolle riigi päritolu. Lätlaste seletuse kohaselt olevat mõnda toiduainet soodne just sealt osta. Wexfordi sadama ja ühe Läti sadama vahel toimuvat regulaarne laevaliiklus kolimisteenuse eesmärgil.

Läti pere, kelle juures ma mõne päeva peatusin, rääkis, et Iirimaal olevat just seepärast hea elada, et kui häda on käes, tuleb riik appi. Kui sissetulekud jäävad napiks, saab abiraha. Mulle räägiti, et kuna pere kohus on tagada oma lapse turvalisus kooliteel, on mõistlikum seda ise teha ja abiraha saada kui tööl käia ja selleks inimene palgata. Iirimaal kehtib nimelt kord, et alla 13-aastase lapse peab täiskasvanu kooli viima ja sealt ära tooma.

KOGU EESPOOL kirjapandud jutu mõte on püstitada küsimus: kas meie eesmärk peab ikka olema ehitada ühe rahvuse keskset ühiskonda, mis tundub üsna ebareaalne, või võiksime minna hoopis paljudes Euroopa riikides kasutusel olevat teed? Olukorras, kus tööjõud kahaneb, leiab aset elanikkonna rahvusvahelistumine.

Taasiseseisvumise õhinas käibis tees, et eestlaskonna vähemusse jäämine on meie põlisel kodumaal suurim oht. Tõepoolest, venekeelne kogukond Eestis kasvas mitu korda. Ent mis sünnib praegu? Üks suuremaid meie riiki tööjõuga varustavaid maid on Ukraina. Ajakirjanduses väidetakse, et Kiievi viisaväljastajad töötavad nagu vabrikus. Väga hea, et nad tulevad. Aga mis te arvate, mis keelt nad räägivad?

Kui Iirimaa kogemusele mõelda, siis võib-olla ongi see ainuke väljapääs. Ehk peab ka riigikeele poliitikas toimuma rahvusvahelistumine.

REFORMIERAKONNA juhtivpoliitikud väidavad, et kõik lasteaiad peavad eestikeelseks muutuma. Umbes samasuguse idee käis välja nõukogudeaegne haridusminister Elsa Gretškina. Mitte küll nii karmi. Tema arvas, et vene keele õpetamist tuleb Eestis alustada lasteaiast.

Huvitav, kas nii karmi, lausa politseilist keele järelevalve organisatsiooni kui Eestis mujal maailmas leidub? Singapuris on koguni neli riigikeelt.

Keel ja kultuur on inimeste elus kindlasti tähtsad, aga nagu meiegi kogemus on näidanud: kui leivakannika teenimise nimel tuleb mõni võõrkeel ära õppida ja kodumaa tolm jalgadelt pühkida, siis seda ka tehakse. Ehk on umbes sajatuhandeline eestlaste kogukond Soomes märk inimeste hoiakutest?

Niisiis, lugupeetavad riigi palgal istuvad riigivalitsejad ja meedia vahendusel rahvast õhutavad humanitaarid, üks soovitus: kehtestagem prioriteedid! Inimeste elu peab muutuma selliseks, et nad tahaksid siin elada. Laulda ja luuletada eesti keeles on tore, aga eelkõige oleks hea ennast ja oma lapsi kodumaal teenitavast rahast ära toita.

Eesti avalikkus suhtub vasakpoolsusesse umbusklikult. Mõni noorepoolne ajakirjanik ennustab lausa kogu maailma sotsiaaldemokraatide peatset hävingut. Selles ei ole midagi uut. Ajaloost meenub, et varem on sotsiaaldemokraate vaenanud nii vasakäärmuslane kommunist Vladimir Lenin kui paremäärmuslane füürer Adolf Hitler.