Ando ja ujulad*

Ei ole loost küll kuuldud kurvemast,
kui lugu Andost ja meie ujulast.

(Parafraseerides Shakespeare’i)

VEEKESKUSE LOOMINE Viljandisse on läbi aastakümnete ühel või teisel moel olnud kõikide linnas esindatud erakondade valimislubadustes. Üle kümme aasta tagasi oli üks investor valmis ehitama selle Viljandi järve randa juhul, kui linn soostub ostma sellelt igal aastal teenust kahe miljoni krooni ehk ligi 130 000 euro eest. Toona tähendas see linnaeelarvele muidugi rohkemat kui nüüd ja tehingust loobuti. Pärast seda esitlesid eri linnapead veel erinevaid veekeskuse kavandeid, kuid ei midagi enamat.

2013. aasta valimiste eel oli kuulda, et vahepeal endise Vikerkaare restorani krundi omandanud, sellele detailplaneeringu teinud ja veekeskuse projektigi tellinud firma oli läinud pankrotti, ning levis kuuldus, et krunt koos ujula projektiga oleks võimalik omandada 400 000 euro eest. Linnapeakoha sisse võtnud Ando Kiviberg asus, nagu lubatud, esimese asjana tegutsema Viljandisse veekeskuse kerkimise nimel ning kuuldavasti otsis kangelaslikult üksi tegutsedes sellele krundile investorit. Kui kaugele ta oma otsingutega jõudis, ei tea keegi, sest kedagi teist ta otsingutesse ei kaasanud.

Kuna asi muutus kahtlaseks, pakkus Kiviberg välja, et Viljandi peab algatama ise veekeskuse tarvis detailplaneeringu hoopis krundile, kus praegu asub vasaraheiteplats, et see siis odavama hinnaga mõnele arendajale müüa. Detailpaneering sai algatatud, kuid ka sellele projektile ei tulnud investoreid taha. Nii tuli praegusel koalitsioonil idee rajada plaanitud krundile veekeskus omal jõul.

Volikogusse kuuluvate IRL-i ja Reformierakonna liikmete toel arvas linnapea, et selleks tuleks objekt ümber nimetada teenusekeskuseks ning küsida raha Euroopa Liidu tõukefondi piirkonna konkurentsivõime tugevdamise meetmest, kuigi vastutava ministeeriumi ametlik kiri oli varem sellise variandi välistanud. Ometi tellis linnavalitsus 1500 euro eest projekti ettevalmistuse väljaspool linnavalitsust.

Summa pole linnaeelarve mõistes suur, küll aga põhjendamatu, arvestades, et trikitamise mõttetus oli teada. Tellitud projekt ongi jäänud linnavalitsuse sahtlisse.

RANDA KAVANDATAVA hoone puhul tuli aga teha mööndusi suuruses, kõrguses ja asukohas. Hoolimata linnapea kinnitusest 2015. aasta novembrikuu volikogu istungil, et detailplaneeringuga saadakse valmis sama aasta 23. detsembriks, pole sellele detailplaneeringule seniajani keskkonnaameti kooskõlastust.

Kaotanud ilmselt selle idee suhtes lootuse, tegi toonane linnavalitsuse liige Tauno Tuula 2015. aasta sügisel ettepaneku rekonstrueerida ja laiendada Jakobsoni kooli basseini, kinnitades, et juba 2016. aasta jaanuaris saaksid linnakodanikud korraliku ujula. Taas hõiskas linnavalitsus, et veekeskus on lähemal kui kunagi varem. Aga ka see idee jäi realiseerimata, sest esialgu 200 000 euro suuruseks arvatud investeering tõotas tulla ligi kolm korda suurem ning seda hinda polnud raad eesotsas linnapeaga valmis juba väljalubatud ujula eest maksma.

Jakobsoni kooli amortiseeruv bassein ei tea seniajani oma saatust.

AASTA VÕI NATUKE enama eest tekkis linnapeal uus plaan: teha veekeskus maksumaksja raha eest spordihoonetagusele territooriumile. Kava sisaldas muu hulgas maatüki omaniku Viljandi Tarbijate Ühistu (VTÜ) mitterahalist osalemist ettevõtmises ning arvati (!), et too võiks oma vara sisuliselt tasuta linnale anda. Ükski äriettevõte aga altruismiga ei tegele ja nii ei saanud toimida ka VTÜ.

Järgnesid pikk kirjavahetus ja diskussioon ettevõtte ja linnavõimu vahel ning VTÜ pakkus välja mitu maadevahetustehingut, mis olemuselt olidki pelgalt pakkumised. Linnapeale aga sellest piisas, et alustada veekeskuse arhitektuurikonkurssi. Konkursi võiduprojekt kuulutati välja ning seda esitleti pidulikult ajakirjandusele ja linnarahvale. Taas teatati, et veekeskuse sünd on lähemal kui kunagi varem.

Tänavu märtsiks jõudsid läbirääkimised niikaugele, et linnavolikogult saadi põhimõtteline nõusolek anda VTÜ-le vana kaarhalli krundi vastu maa-ala Männimäe bensiinijaama taga põhjendusega, et saadavale maa-alale rajab linn veekeskuse (mitte parkla, nagu linnapeal olevat praegu plaanis).

Ent teel oli veel üks takistus: bensiinijaamataguse krundi vahetuseks oli vaja keskkonnaministeeriumi nõusolekut. Juba enne nõusoleku saamist (mida pole seniajani) selgus, et plaanitava veekeskuse spordihoonepoolsel maa-alal on lisaks VTÜ-le teinegi omanik – Leedu firma, kellele kuulub SEB hoone alune maa ning kes on nõus seda müüma vaid koos pangahoonega.

NII ALGAS KÕIGE müstilisem etapp Ando Kivibergi ujulasaagas.

Millegipärast on elus tihtipeale nii, et väikseid valesid varjatakse üha suurematega. Tundub, et sama kehtib vigade puhul. Julge musketärina, linnarahvast uuest plaanist informeerimata tormas Ando Kiviberg Viljandi Veekeskuse aktsiaseltsi nõukogu esimehena nõukogu kiituste saatel lahingusse ning investeeris 330 000 eurot firma raha, mis on tulnud Viljandi linnalt ja vallalt veekeskuse ehitamiseks, hoopis SEB hoone aluse krundi ostmisse.

Pärast seda oleks ju loogiline realiseerida arhitektuurivõistluse võiduprojekt ja rajada veekeskus kohta, mille omandamiseks on nii palju pingutusi tehtud, ning jätta Vabaduse platsi äärne magus maa ootama ostjat, kellelt võiks saada osa ujula ehituseks vajalikku raha. Aga ei! Linnapea plaanib tõmmata maha SEB hoone ning püstitada keskväljaku juures paiknevate  ja omavahel mitte eriti hästi klappivate spordihoonete kõrvale veel kolmandagi spordiobjekti, mille ette üle tänava on IRL-i liikmed pakkunud koopiat sajanditagusest Vabadussõja monumendist. Loomulikult tühistub uue hoone püstitamise korral linna peatänavate ja Vabaduse platsi lahenduse arhitektuurikonkursi võidutöö, mida vahepeal uhkusega presenteeriti ning mis on tehtud ujulahoonet ja tekkivaid parkimismuresid arvestamata. 

Õnneks on valimised juba viie kuu pärast. Vastasel korral jääksid linnarahvale Kivibergi linnaehituslike visioonide kehastusena kaks keskplatsil laiuvat kivimäge – parteimaja ja pangamaja lammutus – ning nende taustale paistma laudadega kinni löödud mõisahoone, mille saatuse vastu pole linnavalitsus huvi tundnud.

ME EI KAHTLE Ando Kivibergi heades kavatsustes, kuid rapsimine, mille tagajärjel oleme praegu veekeskusest sama kaugel kui neli aastat tagasi, meenutab tõetera, et kingsepp jäägu ikka oma liistude juurde. Oleme päri, et kes ei tee, see ei eksi. Kuskil on neil eksimistel aga piir.

Isiklikus ettevõttes võib igaüks toimetada oma äranägemise järgi. Kas või tellida projekti puukuuri ehitamiseks naabri hoovi ja seda mitte kunagi valmis ehitada. Avaliku raha ja avaliku huviga on teisiti.

Õhinapõhisus – sõna, mida linnapeale ja tema koalitsioonipartneritele meeldib kasutada – on vaid sõnakõlks, kui sellele ei järgne tegusid. Visioon, mida linnapea väga vajalikuks peab, on parimal juhul üksnes unistus, kui see ei põhine konkreetsel äri- ja tegevusplaanil ning ekspertide hinnangutel. Ja muidugi ka linnarahva arvamusel, mille vastu pole viimaste otsuste tegemise puhul isegi huvi tuntud.

Kolme ja poole aasta jooksul on linnavalitsus Ando Kivibergi juhtimisel pakkunud välja kuus veekeskuse ideed – ühe poole aasta kohta. Praeguseks on arutuse alla jäänud kaks teoksilolevat detailplaneeringut: järveranna ja Vabaduse platsi oma.

Enne kui linnapea sajandi katsumuseks ristitud ujula järjekordse projekteerimisega alustada, oleks arukas lahendada poolikud maaküsimused, seejärel pisutki koos linnarahvaga mõelda ja oodata ära valimistulemused ning siis jõuda veekeskusele päriselt lähemale kui kunagi varem.

* Pealkiri on inspireeritud traditsiooniliselt Viljandi pärimusmuusika festivali lõpus toimuvast kontserdist «Ando ja sõbrad».

Viljandi linnavolikogu opositsiooni liikmed Juhan-Mart Salumäe, Malle Vahtra, Randel Länts ja Jaak Allik