Jookseb vaher, valmistub kask!

Aimla looduskeskuse juht Mihkel Maala puuris esmaspäeval oherdiga augu vahtrasse, mis oli talvel ühes tormis räsida saanud.

FOTO: Elmo Riig

Varakevadisel hommikul sillerdas vahtrapuu oksa küljes väike purikas. See ei olnud tavaline jäätükk, vaid õige magus. «Nüüd on paras aeg hakata vahtramahla koguma!» nentis aknast välja vaadanud Anne Maala ja otsis välja suure klaasnõu.

Anne ja Mihkel Maala ei sättinud mahlapurki siiski suurte majade juures asuva vahtra alla, vaid viisid nõu mahajäetud taluasemel kasvava puu juurde. Seal on loodus puhtam ning vaher vana ja väärikas. Tema kannatab tikkamise kindlasti palju paremini välja kui kasvumühinas noorukid.

Jah, puusse augu tegemist nimetatakse tõesti tikkamiseks. Ida-Virumaal üles kasvanud Mihkel Maalale oli see Lõuna-Eestis levinud sõna esialgu väga võõras, kuid nüüd «tikkab» ta oma jutus isegi.

«Sellega on nii, et tihtipeale magan vahtramahla võtmise õige aja hoopis maha,» tunnistas riigimetsa majandamise keskuse (RMK) Aimla looduskeskuse juht Mihkel Maala. «Ootan ikka kevade märke ja kui arvan lõpuks, et nüüd on õige aeg tikata, ütleb vaher: «Minu aeg on juba läbi, tule järgmisel kevadel!»»

Nüüd on Maalad avastanud nipi, kuidas õige aeg ära tabada. Vahtral tuleb veebruaris oksake murda ja oodata, millal sinna purikas tekib — siis on mahl liikuma hakanud. Tavaliselt märkab jäämoodustist tähelepanelik Anne.

Purika tekitanud oksa külge võib siduda pudeli ning püüda tilkuv mahl lausa tikkamata kinni. Sedasi saab maitsta kõige magusamat nestet, mis on puu sees liikudes rikastunud sahharoosi, kasulike mineraalainete, vitamiinide ja mikroelementidega.

Sellise mahla jooja võib tunda kevadise tärkamise väge endagi soontesse voolavat.

Vaher annab magusat

Kui puuga kenasti ümber käia, ei tohiks mahla võtmine talle suurt viga teha. Sellest hoolimata tasub mõdu nõutada vahtralt, kes on juba eluõhtusse jõudnud või plaanitakse varsti maha saagida.

«Vanasti lasid talupered ühel puul ennast kostitada lausa aastakümneid,» lisas Mihkel Maala. «See näitab, et vaher oli niisuguse lüpsmise omaks võtnud.»

Tema peab tikkama minnes mahlapuu juures kõigepealt maha vaikse kahekõne: patsutab kobrulist tüve, palub kostitajalt tegutsemisluba ja kinnitab oma häid kavatsusi. Metsamehele on oluline korraldada rituaal õigete mõtetega.

«Tähtis on seegi, et kui tahad saada vahtramahla, pead puurima ikka vahtrat,» lisab ta muiates. «Kui teed augu saare- või pärnapuusse — need on lehtedeta vahtraga üsna sarnased —, siis võidki mahla ootama jääda.»

Esmaspäeva hommikul paistsid Aimla looduskeskuse õuel kasvavad raagus ja hallid puud tõepoolest üsna ühesugused. Väljas valitses alles tõeline talv, kuid Anne ja Mihkel Maala olid juba nädala jagu vahtramahlaga maiustanud.

Meie silme all puuris looduskeskuse juht ühe tormis räsida saanud vahtra tüvesse uue augu ja pani nõu tila alla ootama. Teisipäeval jooksis mahl sealt juba niisuguse hooga, et kolmeliitrine purk sai päevaga täis.

«Öeldakse, et vaher annab vähe mahla, aga praegu tuleb seda küll kõvasti,» tõdes Maala.

Et kevadilm on heitlik, võetakse nestet puu lõunapoolselt küljelt. Soojade päikesekiirte mõjul hakkab puu, mis talvel vaikselt magab, toitaineid juurtest üles pungadesse juhtima. Mida kõrgemale vesi tõuseb, seda rikkalikumaks muutub selle koostis, sest tee peal lisandub mahlale tüvesse talletunud toitaineid. Seepärast ongi oksast võetu kõige magusam.

Eestis kasvavate vahtrate mahl on kase omast ligikaudu kaks korda suhkrurikkam. Kanada rahvuspuu, tõelise suhkruvahtra mahlast, mida kasutasid magusaallikana juba põlis­indiaanlased, on siinne jook siiski märksa lahjem.

Kask ootab oma korda

Mihkel Maala tõdemust mööda jätkub värske vahtramahla mekkimise rõõmu üsna lühikeseks ajaks, kõigest paariks nädalaks. Kui ööpäeva keskmine õhutemperatuur on tõusnud vähemalt nelja kraadini, tasub mahla küsimise sooviga pöörduda hoopis kasepuu poole. Tema laseb inimestel oma nektarit maitsta kauem, kolm või neli nädalat — niikaua kui pungad hiirekõrvu lähevad.

Kasemahl, ehkki vähem magus, on sellegipoolest kosutav keelekaste. Vanarahvas on pidanud seda tervise ja elujõu allikaks, millest leiab abi paljude hädade korral. Kask annab mahla tunduvalt heldemalt kui vaher. See aitas maainimestel janu kustutada, kui vesi kevaditi lume sulamise ja suurvee aegu kaevus sogaseks muutus.

Mihkel Maala kinnitab, et värske kasemahl säilib jahedas mitu päeva. «Kui jook lähebki kergelt käärima, tuleb sellele juurde hapukas maitse,» kirjeldas ta. «Ammustest aegadest on ju teada, et kasemahla pandigi püttidesse käärima. See oli põhiline heinaaja rüübe, mis andis jõudu ja ajas näo naerule.»

Tänapäeval paigutavad kasemahlasõbrad seda plastpudelitega sügavkülmikusse, et suvel oleks hea metsaretkele kaasa võtta.

Kuid lisaks sellele, et puudelt nõutatud jook on hüva keelekaste, ei maksa alahinnata mahlavõtmise rituaali. «Tähtis on ka see, et puude juures käies veedavad inimesed aega looduses ja naudivad kevade hääli,» mõtiskles Mihkel Maala.

ÕPETUS
Kuidas võtta puult mahla?
• Kõigepealt tuleb puurida oherdi või trelliga tüvesse paarisentimeetrise läbimõõduga auk, millel on sügavust mõni sentimeeter.
• Et mahl anumasse voolaks, paigutatakse augu servale kasepuust tila, plastvoolik või metallrenn.
• Kogumiseks võiks eelistada klaas- või puitanumat, mis on mõistlik katta kaane või sõelaga, et putukad ja praht hüva joogi sisse ei satuks.
• Pärast mahla võtmist tuleb tila august välja tõmmata ning lüüa selle asemele puust voolitud punn, et mädanik ei pääseks puud kahjustama.
Allikas: Mihkel Maala

Tagasi üles