Tänassilma tüdruku topeltelu muusaga

Viivi Luik manab oma viimases romaanis «Varjuteater» vaimusilma ette ammuseid aegu.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Kõmu ega närvikõdi lugeja sellest kirjatükist ei leia.

Juttu tuleb hoopis kirjanik Viivi Luigest, kes on ühtaegu abielus suursaadikust kirjaniku Jaak Jõerüüdi ja ajatu luulemuusaga.

Kuldpulmad luulemuusaga

Viivi Luik on Tänassilma tüdruk. Oma viimases romaanis «Varjuteater» manab ta vaimusilma ette neid ammuseid aegu, mil luriseva ninaga paljakäsine tüdrukutirts kraapis Tänassilmas külmunud maast välja «oma näljaaja porist Jumalat» ja ihkas ainult «ära».

Too ebamäärane «ära» sai teoks tema luules. Kui kasutada Luige raamatute pealkirju, siis värsisõna kaudu koges «seitsmenda rahukevade taevaste tuulte laps ajaloo ilu varjuteatrit». Luulemuusa kosis ta endale ja poeesiale on Viivi Luik truu tänini — ka oma romaanides ja esseedes. Iga tema raamat on «pildi sisse minek», kus liha saab Sõnaks ja autor kasvab teosega ühte.

Tõepoolest: «kui kusagil midagi on, siis on seda varsti kõikjal», nagu teab kinnitada üks Luige lemmik, poola kirjanik nobelist Czeslaw Miłosz. «Varjuteater» tõi Tänassilma tüdrukule Eesti Vabariigi kultuuripreemia ja juba paari aasta pärast võib ta oma muusaga kuldpulmi pidada: pool sajandit kooselu saab täis.

Eesti riik ja Veneetsia mask

Ajapikku omandas plikapõlve porine Jumal Eesti riigi palgejooned ja oli ühtäkki luuletajal kodus: Viivi Luige armas JJ (suursaadik Jaak Jõerüüt) ongi oma asukohamaal Eesti riik.

Ometi ei saa Tänassilma tüdrukust kunagi pelgalt proua Eesti riiki. Selleks on temas liiga palju isepäisust ja hinge kriipivat osadustunnet, mida meie võõrsõnaaltil ajal kutsutakse empaatiaks. Tema peidab oma elusa raamatu sarnase tüdrukmina «Varjuteatrist» tuttava Veneetsia maski taha ning jätkab argipäeva ja selle imesid püüdvat topeltelu.

«Olen ikka korranud ja kordan ka siin, et kus on sõnnikut, seal on võimalik kasvatada roose, ja kus on roos, seal peab olema olnud ka sõnnikut,» tunnistab Luik oma vestluspartnerile Hedi Rosmale teoses «Ma olen raamat».

Kunagi soovitas üks mõjukas saksa kriitik kirjaneitsist proua Eesti riigile: «Kirjutage ikka sellest, mida te kõige rohkem häbenete! Ärge valetage!» Proual polnuks selle tarkusega midagi peale hakata, aga Tänassilma tüdrukul oli. Tema ei häbene oma südame häält — ei häbene häbigi.

«Varjuteater» ulatab lugejale taas õide puhkenud romantikute sinise lille. Ulatab kui lillesideme eri põlvkondade vahel. Tänavusel hingedeajal saab Tänassilma tüdruk Viivi 65-aastaseks. Sügavat sinililleõnne talle ja meile kõigile!

RAAMAT

Viivi Luik, «Varjuteater»
• Toimetanud Joel Sang
• 307 lehekülge
• Eesti keele sihtasutus 2010
Allikas: kirjastus

Tagasi üles