Kass, kes kõnnib omapead

Anzori Barkalaja Foto: Marko Saarm

(Täna toimub pärimusmuusika aidas Viljandi kultuuriakadeemia 65. aastapäeva puhul konverents «Regionaalse kõrghariduse väärtus ja hind», kus Anzori Barkalaja peab ettekande «Kass, kes kõnnib omapead? Ettevõtlikkus kui regionaalse kolledži ellujäämisstrateegia».)

SELLE KIRJATÜKI ALUSEKS on Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia olemasolu 65. aasta ning kõrgkoolina tegutsemise 25 aasta juubeli konverentsil peetava ettekande sõnumid. Pealinnast vaadatuna lootusetult ääremaal asuvale kõrgharidusasutusele on see parajalt pikk eluiga. Parajalt pikk, et tekiksid kujutluspildid õitsvast ja õnnelikust tulevikust.

Samas pole regionaalne kolledž tänapäeva Eestis nii iseenesestmõistetav, kui meile meeldiks mõelda. Kui jätta kõrvale praegu toimetava valitsuse heitlikud püüdlused viia osagi riigi elust Tallinnast väljapoole, on kõigi otsustajate eesmärk olnud ajada inimesed tulemuste järgi otsustades Tallinna odavale pidamisele. Teiste kohalike omavalitsuste võime seda protsessi pidurdada on olnud napp, kui ehk Tartu välja arvata. Teha regionaalpoliitikat Eesti kui terviku huvides tundub olevat pigem ülikoolide ja mõne ettevõtja eralõbu või südametunnistuse asi.

Samuti on elu näidanud, et ressursside jaotamisel jäävad ääremaa üksused keskustes olevate otsustajate prioriteetidest tihti välja. Ülikoolide raskused pelgalt õppetegevustoetuse pealt regionaalsete üksuste arendamise juures on psühholoogiliselt arusaadavad. Üliõpilaste arvu vähenemise ja teadlaste arvu vähendamise taustal meenutab rahastaja ülikoolide tõhususe suurendamise viis keskaegset tapjaroti aretamise tünni. Kas sellega saavutatakse tegelikku eesmärki, on iseasi, aga nähtamatu käe ja õhukese riigi põhimõtted on vähemalt peo peal.

Küll tekitab õõva näiteks Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) rahapõletamislõhnaline tegevus regionaalsete kompetentsikeskuste arendamise sildi all. Tartu ülikooli regionaalsete kolledžite juhid on seejuures ammu läbi näinud, et kooli olemasolu tagamiseks ei ole passiiv-agressiivse nõudja rollist ega enese erakondadele müümisele üles ehitatud strateegiatest eriti palju abi.

RAHVASUU TEAB ÖELDA, et igaüks on ise oma õnne sepp. Samuti on paljud meist kogenud, et parim silmade alt ära panemise vahend on «Võõras Mure».

Regionaalse kolledži ellujäämine ja areng sõltuvad niisiis pigem sellest, kui paljudele huvirühmadele ning mil määral on ta vajalik. Vajalikkus märgistab meie-piiri võõra mure loitsulise silmamoonduse tühistamisel. Omasid ju ikka hoitakse. Seega ei saa kolledžite inimesed oma otsustes ja tegevuses lähtuda pelgalt isiklikust mugavustsoonist ja isiklikest huvidest.

Vajalikkust ennast märgistab muu hulgas tasuvus. See tähendab, et regionaalsete kolledžite olemasolu peab toetuma pigem ise hakkamasaamisele kui ülalpeetavusele. Kassile, kes püüab hiiri, antakse ju vahel ikka alustassike koort köögipliidi kõrval. Ning antakse enamasti andeks omapead kõndimise patud.

KULTUURIAKADEEMIA on nagu teisedki Tartu ülikooli kolledžid lähtunud vajalikkuse ülesehitamisel omaaegse Pärnu kolledži direktori Garri Raagmaa kohandatud regionaalsete kompetentsikeskuste mudelist. See on tõhus mõtestamise ja planeerimise alus seniajani, hoolimata asjaolust, et majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ning EAS-i asjaosalised on selle nimetuse kaaperdanud ja ära narrinud.

Lühidalt kirjeldatuna on regionaalne kompetentsikeskus ühine vaimne, sotsiaalne ja füüsiline tegutsemisruum, kus saavad kokku ülikoolide, ettevõtete ning kohaliku omavalitsuse ja selle allasutuste helgemad pead. Sõltuvalt kohalikest eripäradest kuuluvad sinna ka mitmesugused kolmanda sektori asutused, Viljandi puhul näiteks pärimusmuusikakeskus ning sihtasutused Viljandimaa Arenduskeskus, Viljandi Hariduse Arengufond ja Viljandimaa Loomemajanduskeskus. Vahel veab ning kooslusse satuvad ka riigi osalusega asutused, nagu Ugala ja riigigümnaasium.

Kompetentsikeskuse peamine ülesanne on uue energia, teabe ja tegevuste ühine juurde ket­ramine, et tuua piirkonda olemasolemiseks ja arenguks vajalikke vahendeid. Eri sektoritest pärit partneritel on selleks omad võimalused ja vastastikku kasulikud rollid, nagu on vetikatel ja seentel sambliku moodustamisel. Kultuuriakadeemia roll on vahendada Tartu ülikooli kui rahvusvaheliselt tõhusa teadus-arendusasutuse võimalusi ning vedada eest tegevusi kunstiloome, kogukonnaarenduse ja loomemajanduse vallas.

REGIONAALNE kompetentsikeskus ei toimi pelgalt pähevõtmise või tahtmise najal. Nagu igasugune kooslus, vajab ta osaliste kokkulangevaid hoiakuid, enam-vähem klappivaid organisatsioonikultuure ning ühist ja kõigile arusaadavat keelt. Ettevõtjatega kõnelemiseks ja sujuvaks koostoimetamiseks tuleb ka akadeemilisel kogukonnal teha endale selgeks viisid, mille abil see on võimalik.

Professor Tõnis Mets tuli omal ajal kultuuriakadeemiale appi ettevõtliku ülikooli mudeli ja ettevõtluse kirjakeele õppimisel. Ettevõtlikkus ja ettevõtluskirjaoskus on ellujäämisstrateegia mõtestamiseks ja teostamiseks hädavajalikud. Kui ettevõtlikkust kaasasündinud isikuomadusena on võimalik parimal võimalusel toetada ja viletsamal juhul lapsepõlvetraumadest taastada, siis ettevõtluspädevust on võimalik õppida ning treenida vilumuseks.

Ettevõtlusõppe kasulik mõju avaldub isegi siis, kui selle läbinu ei tunne elevust tekitavat äratundmisrõõmu. Teadlik töövõtja või meeskonnaliige on tööturul igal juhul väärtuslikum ja seetõttu väärtustatum kui lihtsalt töötunnimüüja.

Ettevõtluse tuum pole nimelt pelk müük. Ainult ostu-müügiga, ilma lisandväärtust andmata, tegelevad spekulandid. Spekulatiivse äri väljavaateid pikas perspektiivis oleme näinud näiteks finantsmaailma hiljutistes vapustustes või mõnede erakondade populaarsusreitingutes. Ettevõtluse DNA moodustab – kui väljenduda ettevõtlusžargoonis – pakutav teenus või toode.

Siinjuures ongi rakendusliku suunitlusega regionaalsetel kolledžitel võimalus tuua mängu oma õppekavadega kaetud erialade tugevusi toote- ja teenusearenduse vallas. Eesti ettevõtjatel pole tihtipeale piisavalt kapitali või mune, et kanda täies mahus tootearenduse riske. Arendusriskide sidumine kõrgkoolide põhitegevustega aitab neid maandada, kusjuures mõtestatud tegevusena on see kõigile asjaosalistele kasulik.

MA ANNAN TÄIELIKULT aru, et loetuna näivad siin olevad mõttearendused liiga lihtsad ja ilusad. Mõistan nüüd, ajaliselt ja ruumiliselt distantsilt, palju paremini ka ettevõtja Jaak Sule ettevaatlikku skeptitsismi või Sakala peatoimetaja Hans Väre korduvat küsimist kultuuriakadeemia avatuse kohta. Jah, avatud, loovad ja ettevõtlikud on ikka eelkõige inimesed, mitte süsteemid iseeneses.

Aga ma näen akadeemia vilistlaste, tudengite ja töötajate edulugusid. Näen, kuidas mõne õppejõu lootused, et koos «hullu tatarlasega» kaovad ebamugavad ettevõtlusõpe ja teadus-metodoloogiline mõttedistsipliin, pole ka uue juhtkonnaga täitunud. Pigem vastupidi.

Ma näen, et akadeemilise maailma, ettevõtluse ning avaliku võimu kolmikheeliksi võlud ja võimalused on vähemalt Viljandis jõudnud otsustajate teadvuses punkti, kust on järjest ebamõttekam tagasi keerata. See annab enesekindluse jääda oma sõnade juurde ning soovitada, et regionaalsed kolledžid valiksid endiselt selle oleku, kus loodetakse vähem välisele toitmisele ning rohkem professionaalsusest ja uue loomise võimest tulenevale vajalikkusele.

Praeguses muutuvas ja segasevõitu maailmas on tõhusam olla kass, kes püüab ise oma hiired.