Juhtkiri: Värav

Juba muistsed roomlased teadsid, et riik ei püsi koos, kui pole korras teid ja kiireid sidepidamise vahendeid. Roomlaste impeerium ulatus Aafrikast Britanniani, neil olid orjanduslik demokraatia ja tuletelegraaf. Tänapäeva eestlastel on 45 227 ruutkilomeetrit oma riiki, parlamentaarne demokraatia ja arendamist o­otav taristu.

Et viimati mainitu on eduka riigi seisukohalt tähtis, annab tunda ka äsja sõlmitud koalitsioonilepingus. Lisaks teedeehitusele on selles juttu vee- ja lennuliikluse edendamisest.

Seda, et Tallinna lennujaam otseühenduste poolest kas või lõunanaabrite pealinna omast maha jääb, on palju räägitud. Probleem ei puuduta üksnes kiireloomulisi ärisidemeid. Kui lennuliinide valik oleks suurem, leiaks siia tee rohkem turiste, kes kavatsevad siinsest sadamast huvireisile suunduda. Kui läbisõiduhoovi maine ei tundugi ehk noobel, on see ometi suur trump, mida ei tohiks kasutamata jätta.

Tasub hoida pöialt, et koalitsioonilepingusse kirjutatud plaan saada lennuväravaks Aasiasse ilmet võtab. Eelkõige tuleks aga valijal luubi all hoida valitsuse lähimat eesmärki: luua võimalus pääseda ühe päevaga kõigisse Euroopa ärikeskustesse ja tagasi.

Rongiliikluse osas on koalitsioonilepingu sihid üldisemad. Laused, mis algavad sõnadega «peame vajalikuks koostada» või «analüüsime otstarbekust» ei kõla kuigi paljutõotavalt.

Et raudteevõrgu korrastamine on meil seni tähendanud enamasti liinide sulgemist ja rööbaste ülesvõtmist, on hea meel lugeda Tallinna—Viljandi raudtee renoveerimisest.

Ajavõit, mida korras raudtee meile edaspidi annab, pole just suur. Ent kõnealusel juhul on tähtsam see, et Edelaraudtee ei lasknud rööpaid ja ooteplatvorme rahapuuduse ettekäändel laguneda, vaid otsis võimalust liini töös hoida ja sõitjatele mugavaks teha.