Eelarvepuudujääk ei arenda Eesti majandust

VIIMASTEL NÄDALATEL on avalikkuses kirgi kütnud valitsuse otsus lasta järgnevatel aastatel riigi­eelarve defitsiiti, et rahastada suuremahulisi investeeringuid ja viia ellu tulumaksu­reform. Kulude katmiseks lähevad kasutusse nii varasemate perioodide reservid kui laenuraha. Rahandus­ministeeriumi prognooside kohaselt ulatub struktuurne eelarvedefitsiit järgnevail aastail umbes 0,5 protsendini sisemajanduse kogutoodangust (SKT) ja tasakaal saavutatakse alles aastal 2021.

Eesti senist ülikonservatiivset fiskaal­poliitikat arvesse võttes on see üsna revolutsiooniline muutus mõtteviisis. Isegi majanduskriisi kõige sügavamas punktis piirdus Eesti eelarve­puudujääk vaid 2,7 protsendiga SKT-st, mis lõdva fiskaalmoraaliga riikidele nagu Itaalia või Prantsusmaa oleks suurepärane saavutus ka parimatel aegadel. Võrdluseks küündis Euroopa Liidu keskmine defitsiit 2009. ja 2010. aastal tublisti üle kuue, mitmes riigis koguni üle 10 protsendi.

Eelarve tasakaalu kirjeldavat aegrida vaadates võib Eesti käitumise üle pead vangutada: 2010. aastal, kui töötus küündis 17 protsendini, olime Euroopa Liidus ainus riik, kelle eelarve oli ülejäägis. Samas võime tagantjärele tõdeda, et kuigi Eesti ei üritanud eelarvedefitsiidi abil majandustsüklit siluda, oli meie taastumine majanduskriisist kogu Euroopa Liidu üks jõulisemaid.

Nüüd, kui Eesti kogutoodang on saavutanud kriisieelse taseme, oleme liikumas defitsiidi suurendamise poole, seejuures vastupidi teistele liikmesriikidele. Nimelt oli eelmine aasta Euroopas rekordiline selle poolest, et 28 liikmesmaast suutsid eelarve tasakaalu või ülejääki viia lausa 13. Majanduskriisijärgsetel aastatel on see arv küündinud maksimaalselt neljani.

RIIGIVÕLG, KUI see pole liigne, toob meil kasvu kiire. Umbes nii sõnas XVIII sajandi lõpul riigikassa sekretär Alexander Hamilton, kes rajas Ühendriikides teed valitsusvõlakirjade turu tekkele. Vaatenurgad eelarvedefitsiidile ja selle rahastamise viisidele on majandusteoorias siiski võrdlemisi lahknevad. Klassikaline majandusteooria võtab maksutulusid ületava kulutamise suhtes tõrjuva positsiooni, eeldades, et vaba raha liikumine valitsuse võlakirjadesse piirab erasektoril kapitali kättesaadavust ja pärsib seega investeeringuid.

Eelarve miinusesse laskmise vastu räägib ka vähemalt osa Euroopa riikide puhul empiirilist tõendust leidnud Ricardo ekvivalentsi printsiip. Selle kohaselt saavad nutikad kodanikud aru, et riigi praegused suuremad kulutused tähendavad kõrgemaid makse tulevikus, ning vähendavad ettenägelikult oma kulutusi ja kasvatavad sääste.

Tõelise tähelepanu saavutasid eelarvedefitsiit ja valitsuse kulutused majandusteoorias John Maynard Keynesi töödes, mis mõjutasid oluliselt arenenud riikide majanduspoliitikat Teise maailma­sõja järgsetel aastatel. Kuigi Keynes nõustus teesiga, et valitsuse suuremad kulutused võivad välja tõrjuda erasektori investeeringuid, oli see tema hinnangul tõene vaid siis, kui majandus töötab täisvõimsusel. Seevastu majanduskriisi ajal ei pruugi enamik vabast kapitalist liikuda tootlikesse investeeringutesse, sest ebakindlad inimesed ei julge oma sääste riskantsena tajutavatesse ettevõtmistesse paigutada. Siin saab mängu astuda riik, kes oma laenamist ja investeeringuid suurendades raharingluse uuesti liikuma paneb.

Hilisema kriitika valguses on Keynesi lähenemist küll üle vaadatud ja uuskeinsism eelistab majanduse turgutamisel riigieelarvele keskpankade lõdvemat rahapoliitikat. Viimastel aastatel aga, kui intressimäärad on püsinud nullilähedased või isegi negatiivsed, on majanduse turgutamist eelarvepoliitika abil taas vajalikumaks peetud. Rahvusvahelised organisatsioonid nagu IMF (rahvusvaheline valuutafond – toimetus) on soovitanud seda küll ennekõike riikidele, kelle positsioon seda võimaldab.

Kahjuks tundub Eesti eelarvedefitsiidi otstarbekus kaheldav mõlema olulisema majandus­teoreetilise kontseptsiooni järgi. Kui uskuda klassikalist majandusteooriat, võiks avaliku sektori võlgnevuse suurendamine pidurdada Eesti erasektori niigi kesiseid investeeringuid. Keinsistlik lähenemine aga eeldab, et Eesti majandus peaks praegu töötama alla oma võimete.

Kui SKT kasv on olnud tõepoolest kesine, siis teised majandusnäitajad ei kipu ressursside alakasutust kinnitama. Vähemalt statistiliselt mõõdetuna saavutas Eesti tööhõive mullu ajalooliselt kõrgeima taseme. Töötus piirdus samas 6,8 protsendiga, mis jääb küll alla kriisieelsele ajale, kuid on madalam kui Eesti loomulik töötuse määr, mis on hinnanguliselt umbes kaheksa protsenti. Konjunktuuri­uuringute põhjal on tööstus­ettevõtete tootmisvõimsusest kasutusel ligi 75 protsenti. Kuigi see väljendaks justkui kasvu­võimalusi, on see Eesti tööstusele siiski väga kõrge tase, mida nähti viimati 2007. aastal.

2018. aastaks ennustab enamik prognoosijatest kolme protsendi juurde jäävat majanduskasvu, mida on hinnatud praeguses olukorras Eesti majanduskasvu potentsiaaliks. Seetõttu tekib küsimus: millist puudujääki Eesti majanduses peaks defitsiidis eelarve korvama?

KASVU TÄIENDAV hoogustamine kõrge hõive tingimustes tähendab, et tõenäoliselt majandust hoopis kahjustatakse. Enamik täiendavatest investeeringutest lähevad teedeehitusele, riiklike üürimajade rajamisele ja muule säärasele, mis soosib ennekõike ehitussektorit. Eksportiva tööstuse konkurentsivõime seoses kitsaste oludega tööturul pigem halveneb.

Defitsiidis eelarvega võiks nõustuda juhul, kui tehtavad investeeringud poleks suunatud mitte lühiajalise majanduskasvu elavdamisesse, vaid tegeleksid küsimusega, kuidas suurendada Eesti pikaajalist majanduskasvu potentsiaali. Märksõnadeks võiks siin olla suuremad investeeringud teadus- ja arendustegevusse, kõrgharidusse ja eksportiva tööstuse toetusmeetmetesse, kuid kahjuks näib praeguste plaanide kohaselt see pool jäävat napiks.