Iga riik peab ise oma rahva ära toitma

Olustverre kogunenud põllumehed kuulasid huviga ettekandeid ning avaldasid ka ise mõtteid.

FOTO: Elmo Riig

Olustvere kuuenda seminari «Põllumees kui tippjuht» peateema oli toit. Sellega seonduva kõneles lahti põllumajandusministri nõunik Ruve Schank, kes töötab Roomas Eesti suursaatkonnas.

Olustvere lossi nõupidamiste ruum oli eelmisel reedel rahvast täis: tuldud oli lähedalt ja kaugelt. Traditsiooni järgi ütles avasõnad ja juhtis jutu jooksu ametikooli direktor Arnold Pastak ning sissejuhatava kõne pidas Helir-Valdor Seeder — siis veel valitsuse eelmise koosseisu põllumajandusministrina.

«Tundub, et varajast kevadet ei tule ja põllumehel on aega atra seada,» sõnas minister sissejuhatuseks.

Adraseadmise õppepäevad need iga-aastased seminarid ongi.

Kõik rahvad vajavad korralikku toitu

Maailma toiduorganisatsiooni esindaja Ruve Schank laskis projektorist värviliselt seinale probleemid: toitu pole; toitu on, aga raha pole; toitu on, kuid selles pole tarvilikke aineid; toitu on liiga palju.

Kõneleja seletas lahti ka põhjused. Miks valitseb mõnel pool toidupuudus? See võib tuleneda suurest rahvaarvust, kliima üllatustest, vee- või maanappusest, sellest, et rahvas elab linnas või et põllud kasvatavad toidu asemel hoopis puuvilla, kohvi, tubakat või teed. Tugevad mõjurid on ka raha-, masina- ja kütusepuudus ning teadmiste nappus: ei osata endale tarvilikku toitu kasvatada.

Mida kallimad on vesi ja kütus, seda kallimaks kujuneb toit. Tassi tee saamiseks kulub näiteks 35, klaasi õlle saamiseks 75 ning ühe kartuli kasvatamiseks 25 liitrit vett.

Sel aastal jõuab maailma rahvastik seitsme miljardi inimeseni, ent juurdekasv on viimasel ajal siiski pidurdunud.

Põhja-Aafrikas peituv demograafiline pomm on hakanud ähvardama kogu maailma. Egiptuses on rahvastiku tihedus viljakandval maal 80 inimest ruutkilomeetril. Seal on põllumaad kõigest kuus miljonit hektarit, Eestis seevastu miljon hektarit.

Paljudes riikides napib tööd. Selle otsingul liigub aasta jooksul umbes 200 miljonit inimest põhja poole, et siis raha kodustele saata. Olukord võib muutuda, kui liiga kalliks läinud elu sunnib leidma võimaluse, aga eelkõige tarviduse endale toitu toota lõuna pool. Sel juhul vabaneksid põhjapoolsed riigid võõra rahva pealetungist.

Inimeste toitumust hinnatakse liha söömise taseme järgi: Euroopa Liidu maades, sealhulgas Eestis on see aastas keskmiselt 90 kilo inimese kohta. Ida-Aasias räägitakse neljast kilost.

Vaeste rahvaste toetamisel on seni kõige otstarbekamaks osutunud haridusasutuste kaudu jagatav toiduabi.

«Iga maa peab oma rahva ise ära toitma,» rõhutas Ruve S­chank. «Eesti suudab seda.»

Reeglid on lihtsad: toota oma turule ise ja müüa kaup sinna, kuhu on kasulik. Selles tulevad kasuks teave, reguleeritud vabakaubandus, piirangutest hoidumine ja spekulatsiooni ohjeldamine.

Küsimus on näiteks selles, kas tappa liigsed lehmad või laiendada piimamüüki, nagu teeb Iirimaa. Nisu hektarisaak on tõusnud alates 1965. aastast kolmelt tonnilt üheksale ning piir hakkab kätte jõudma.

«Kas veame välja?» küsis Schank ja pani vaadata veel ühe tabeli. Selles olid muu hulgas sõnad «I think I can» —«Arvan, et suudan».

Toidutootmine on mitmekülgne protsess

Majandusteadlane, aktsiaseltsi Swedbank ettevõtete panganduse tegevdirektor Robert Kitt ütles samuti, et Eesti toidab end ise ära. Meie peamist riski näeb ta spekulantides: koguni 90 protsenti on neid, kes ostavad ja müüvad.

Rahandustegelase Robert Kiti jutu järgi mõjutas maailma majanduse langus Eestit tugevalt ning meie majandus jäi rippu töötleva tööstuse nagi otsa. Praegu, mil Eesti on saavutanud suhtelise stabiilsuse, tuleb mõelda, mis saab edasi — teisiti öeldes on aeg investeerida.

Tegevdirektor ütles, et Swedbank on iga krooni kohta välja laenanud 1.40 krooni ning on hoiupank rohkemgi kui kunagine hoiukassa oli.

Toidutootmisega olid üht- või teistpidi seotud ka järgmised teemad.

Eleringi osaühingu juhatuse esimees Taavi Veskimägi rääkis elektrimajanduse tulevikust ja riskidest. See teema pakkus energia kallinemise taustal huvi igaühele. Veel rohkem köitis osavõtjaid diskussioon, kuidas jaotub tulu toiduainete tootjate, töötlejate ja turustajate vahel ning mismoodi suurendada Eesti toiduainetööstuse ja kaubanduse konkurentsivõimet Euroopas.

Põnevust pakkus ka sotsiaal- ja turu-uuringute firma juhataja Andrus Saare ettekanne, mis käsitles Eesti ühiskonda ja poliitilist olukorda ning inimeste ja ühiskonna vastastikust võõrandumist.

ARVAMUSED
Arne Ots,
Sürgavere põllumajandusühistu juhatuse esimees

Õnneks pole see mingi parteikoosolek. Omasugustega kokkusaamine pakub hea võimaluse mõtteid vahetada ning hankida tarvilikku tarkust. Olen siin kolmandat korda.

Arnold Pastak,
ametikooli direktor

Oleme võtnud põllumeeste asja ajada. Eesti Aleksandrikooli järglasena valmistame eluks ette tulevasi põllumehi, aga tahame ka ise olla maaelu keskmes. Tähtis on, kuidas põllumees muusse maailma asetub.
Siia kogunenud inimeste tööst olenevad Eesti konkurentsivõime ja töökohtade arv.

Tagasi üles