Ligi aasta väldanud inimkatse: D-vitamiin ei taha normi jõuda

Need tillukesed kapslid sisaldavad igaüks D-vitamiini 500 protsenti tavalisest päevanormist. Aga isegi sellest võib pikaajalisel võtmisel väheks jääda, kui veres on D-vitamiini kõvasti alla normi.

FOTO: Aivar Aotäht

D-vitamiini vajalikkusest räägitakse ikka ja jälle ning mõni soovitab seda toidulisandi kujul tarbida aasta ringi. Aga kuivõrd pikaajalisest D-vitamiini manustamisest üldse kasu on?

Järgnev ülevaade põhineb delikaatsetel isikuandmetel, aga et mitte üldist juttu ajada, olgu kõik täpselt avalikustatud. Katsealune olin mina ise.

Esimest korda elus palusin oma vere D-vitamiini taset mõõta eelmise aasta 18. mail. Tulemus: 44,3 nanomooli liitri kohta (nmol/l) ehk kõvasti vähem, kui peaks. Eestis peetakse praegu D-vitamiini alumiseks normiks 75 nmol/l, ülemist piiri pole määratud.

Tuleb võtma hakata

Pärast tulemuse selgumist otsustasin iseenese tarkusest, et võtan 12 kuud järjest iga päev D-vitamiini lisaks ning annan siis uue vereproovi. Valisin toidulisandi, mille iga pisike kapsel sisaldab 25 mikrogrammi ehk 1000 rahvusvahelist ühikut (international unit, IU) D-vitamiini. Teisisõnu andis iga kapsel iga päev mulle lisaks 500 protsenti D-vitamiini päevanormist.

Eelmise aasta suvi oli nagu ta oli, meelde jäid eelkõige vihmased ja hallid päevad. Ehkki oli ka päikest, rannas ma mullu ei vedelenud.

Täpset arvet ma ei pidanud, aga üldiselt suutsin korrapärast kinni hoida: võtsin D-vitamiini kapsli igal õhtul koos söögiga. Vahel neelasin selle alla ka hommikupoole või keset päeva vähema söögiga, kui teadsin, et õhtul ma seda teha ei saa. Mõne korra vist juhtus, et toidulisand jäi võtmata, aga siis võtsin järgmisel korral topeltannuse.

Delikaatse teabena olgu veel lisatud, et ma ei joo alkoholi ega piima, samuti ei suitseta. Olen 46-aastane. Söön rõõmuga kõike, mis meeldib. Vahel on toit rohkem tervislik, siis jälle võiks selle mõne ökohullu arvates klassifitseerida rämpsuks, ehkki minu meelest ei saa ega tohi ühtki suupistet rämpstoiduks nimetada. Rämps ehk prügi on prügikastis.

Nagu öeldud, oli mul kavas uuesti oma vere D-vitamiini taset mõõta lasta täpselt aasta pärast. Paraku pidin veidi varem arsti juurde minema ja palusin tal ühtlasi ka seda kontrollida.

Nii et kui mullu andsin vereproovi 18. mail, siis tänavu 6. aprillil. Kuna mul polnud alguses plaanis kõnealust lehelugu kirjutada, ei mäleta ma enam, kas alustasin D-vitamiini kuuri kohe pärast esimest vereproovi või veidi hiljem. Igatahes selgus, et selle vähem kui 11 kuu jooksul oli D-vitamiini tase veres ootuspäraselt tõusnud. Aga siiski vähem, kui lootsin: 60,3 nmol/l.

Spetsialist selgitab

Andsin inimkatsest teada apteegiketile Apotheka ja palusin kommentaari. Proviisor Katrin Zirk ütles, et D-vitamiini tase veres tõusis ootuspäraselt või isegi üllatavalt hästi. Ta märkis, et esimesena fikseeritud näidu puhul (44,3 nmol/l) poleks ma pidanud iga päev lisaks võtma mitte 1000, vaid 2000–2500 IU-d päevas. Ehk siis 1000–1250 protsenti päevanormist.

«1000 IU-d peetakse pigem säilitusannuseks, mida võiks võtta iga eestlane, ka normaalse D-vitamiini taseme juures,» lausus Zirk. «Väga kahju, et D-vitamiini analüüse tehti vaid kord aastas. Huvitav oleks teada, kas tase tõusis kohe esimestel kuudel, mil D-vitamiini sai lisaks ka päikeselt ammutada, ning kas sügistalvisel perioodil püsis näit suhteliselt muutumatuna.»

Nagu proviisor nentis, oli viimati tuvastatud D-vitamiini näit 60,3 nmol/l selline, et raskest hüpovitaminoosist on üle saadud, kuid selle tase veres on siiski madal. Ta viitas doktor Mart Kulli mõne aasta tagusele soovitusele, et näidu 50–75 nmol/l puhul peaks tarbima seda vitamiini kuni 2000 IU-d päevas.

«Soovitaksingi kõnealusel juhul võtta edaspidi 2000 IU-d D-vitamiini ja ikka söögiga koos, nagu varemgi tublisti tehtud,» rääkis Zirk. «D-vitamiini taset võiks minna kontrollima uuesti juba kahe kuu möödudes. Kui see on ikka alla 75 nmol/l, tuleks jätkata veel kaks kuud ja uuesti kontrollida.»

Proviisor märkis, et kui D-vitamiini tase on jõudnud lõpuks normi, peab jätkama selle säilitamiseks tavalise annusega ehk 1000 IU-ga päevas. Vähemasti tuleks nõndaviisi teha sügisest suveni.

«Veres oleva normikohase D-vitamiini koguse puhul pole täiskasvanutel seda suvekuudel vaja lisaks võtta,» ütles Zirk. «Erandina peaks D-vitamiini aasta ringi tarbima teatud haiguste puhul, samuti siis, kui inimene on ülekaaluline või on tegu eaka või lapsega, sest ka päikesekiirguse toimel ei toodeta piisavalt D-vitamiini. Samal ajal tuleb nahka kaitsta liigse päikesekiirguse eest päikesekaitsekreemidega, mis omakorda takistavad D-vitamiini tootmist organismis.»

Zirk lisas, et D-vitamiini tarbimist puudutavate täpsemate küsimustega tuleks pöörduda perearsti poole, kes korraldab selle vitamiini taseme määramise ning sõltuvalt tulemustest teeb skeemi, kuidas ja millises annuses toidulisandit kasutama hakata. Samuti saab tema sõnul küsida apteegist nõu, kuidas oleks preparaadist saadav kasu maksimaalne.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles