Vabatahtlik paratamatu valitsusliit

Arved Breidaks Foto: Erakogu

RIIGIKOGU valimiste järgne olukord paistis esmapilgul olevat võitjaparteile igati soodne, sest enamusvalitsuse moodustamiseks pruugib Reformierakonnal kokku leppida ainult ühe parteiga kolmest. Ometi näib, et valitsus koos Isamaa ja Res Publica Liiduga (IRL) oli pigem paratamatus kui Reformierakonna tegelik soov.

Riigikogus esindatud erakondade arvu vähenemist ja parlamendi mõnevõrra suuremat polariseerumist on üldjuhul peetud positiivseks. Selgust, kes millist ning kelle asja ajab, on rohkem.

Ka valitsusega peaks eeloleval neljal aastal kõik üsna selge olema: ühel pool on enamust hoidvad Reformierakond ja IRL, teisel pool vähemusse jäänud Sotsiaaldemokraatlik Erakond (SDE) ja Keskerakond.

ASJADE selline käik ei muutnud paraku valitsuse moodustamist põrmugi lihtsamaks. Kui valimispäevajärgsetes kommentaarides arvati üldjuhul, et Reformierakond saab nüüd valida, kellega kolmest ta valitsust teha tahab, siis tegelikult on riigikogu eelmise koosseisuga võrreldes kombineerimisruumi hoopis vähemaks jäänud.

Taas sündinud Reformierakonna ja IRL-i valitsusliitu peeti loomulikuks juba enne valimisi. Endise koalitsiooni uuendatud versiooni tulek näis olevat pigem tehniline kui sisuline küsimus. Ometi tegi Andrus Ansipi meeskond enne IRL-iga läbirääkimiste alustamist liigutuse, mis jäi esmapilgul mõistetamatuks: kutsus lühikesele konsultatsioonile ka SDE. Miks?

Vaatlejad arvasid, et seda oli vaja IRL-i survestamiseks. Usutavasti soovis Andrus Ansipi meeskond edastada sõnumi, et ta pole IRL-iga kokku laulatatud ning sotsidel ei maksa end juba ette neljaks aastaks opositsiooni arvata.

Ilmselt ei olnudki IRL Ansipi esimene valik. Enne valimisi andis Reformierakonna esimees edasi kaks olulist teadet: valitsusliit IRL-iga oleks tema meelest loomulik ning koostöö Edgar Savisaarega on välistatud. Iseenesest ei olnud midagi uut selles, et pronksiööl põhjalikult tülli läinud Ansip ja Savisaar ei mahu ühte valitsusse, kuid ometi pidas peaminister vajalikuks seda mitu korda rõhutada.

Tõenäoliselt oli sõnum mõeldud Keskerakonna rahulolematutele liikmetele, kellele anti mõista: vahetage partei esimees välja ning siis võime rääkida valitsuse moodustamisest. Kummatigi jäi Savisaar esimeheks nii pärast jõulueelset rahaskandaali kui valimistejärgset Ain Seppiku, Kalle Laaneti ja nende mõttekaaslaste avalikku mässukatset.

KESKERAKONNAGA olnuks Reformierakonnal kõige lihtsam valitsus teha. Põhjusi on mitu. Esiteks on pikalt opositsioonis olnud keskerakondlastel võimujanu erakordselt suureks kasvanud ja see teinuks läbirääkimised mõnevõrra lihtsamaks. Teiseks ei andnud Keskerakond valimiskampaania ajal eriti konkreetseid ja meeldejäävaid lubadusi ning see lihtsustanuks kokkulepete sõlmimist veelgi.

Keskerakonna valitsusse kaasamise hind olnuks Reformierakonnale madalam. Lisaks oleks see tekitanud oravaparteile väljavaate, et kui Savisaar on Keskerakonnast lahutatud ja tsentristid Ansipi valitsuses, pole Keskerakonnast nelja aasta pärast talle enam tõsist vastast.

NELI aastat on pikk aeg, mille jooksul võib juhtuda mõndagi. Ka valitsusega. Et Andrus Ansip suutis eelmise valimistevahelise aja valitsuse koos hoida, on esialgu siiski pigem erand kui traditsioon. Eesti valitsuse keskmine eluiga püsib endiselt paari aasta ringis.

Kui Reformierakonnal peaks aja edenedes tekkima vajadus valitsuspartner välja vahetada — seda on ikka ette tulnud —, on valikuid ju sootuks vähe. Kui Edgar Savisaar jääb Keskerakonna eesotsa (miks ta ei peaks?), pole Reformierakonnal valitsusse kutsuda kedagi peale sotside. Iseasi, kas nood tulevad.

Võimalik, et valitsusse tuleku eest pakutakse neile lastetoetuse kolmekordistamist, mis oli SDE peamisi valimislubadusi. Aga sotside isu on ilmselt suurem ja nad on aru saanud, et olla järjekordne puudel parempoolses valitsuses kahandab kõvasti nende populaarsust. Ühtlasi on astmeline tulumaks ja ettevõtete tulumaksu täielik taastamine teemad, mille üle sotsiaaldemokraatidel ei õnnestu Reformierakonnaga läbi rääkida.

Seepärast pole tõenäoline, et SDE läheb nelja järgmise aasta jooksul valitsusse. Nagu erakonna aseesimees Indrek Saar pärast valimisi ütles, on sotsid mõtetega juba 2015. aastas, mil eesmärk ei ole rohkem ega vähem kui võit. Selle asemel et valitsuses musta tööd teha, soovivad nad end järelikult nelja aasta jooksul välja mängida opositsiooniliidrina, ründamaks selle pinnalt viimaks Toompea võimuteravikku.

HOOLIMATA sellest, et IRL-iga moodustatud valitsus oli ehk Reformierakonnale paratamatus, võiks ennustada, et see pigem püsib 2015. aastani kui laguneb enne seda.

Muidugi võib poliitikas olukord kiiresti muutuda ja võtta uskumatuid pöördeid, kuid ilmselt saavad koalitsiooni mõlemad osapooled aru, et praegu pole soodsamat positsiooni kummalgi võimalik välja võluda. Mõte, et IRL võiks luua liidu Keskerakonna ja SDE-ga, tundub hull.

Aga teinekord piisab väga vähesest, et panna kuskil veerema poliitiline lumepall.