Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2023/11/21/15732803t1h2c40.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/02/28/6395501t1h49ba.jpg)
Ega ma jalgpallist kuigi palju tea. Õigupoolest on mul sellega umbes samasugune suhe nagu Eurovisiooni lauluvõistlusega. Reeglid on selged, aga nii nagu mu kõrvadel on aeg-ajalt raskusi eurolaulude eristamisega, kipun jalgpallimatše vaadates suluseise või käepuuteid kahe silma vahele jätma. See, kas mäng on lahtine või kinnine, puhas või räpane, jääb teiste meeste hinnata – mina ei üritagi.
Küll aga elan hea meelega omadele kaasa. Kui lastakse.
Esimest korda läks mul kaasaelamine nurja gümnasistina 1998. aasta 16. mai õhtupoolikul. Olime sõbraga näpanud Paalalinna kooli majandusjuhi kabinetist sinimustvalge majalipu ning valmistusime Viljandi linnastaadioni tribüünil Eesti ja Aserbaidžaani jalgpallimatšil nii verbaalselt kui visuaalselt eestlaste võitu tagama. Aga piisas meil avavile kõlades trikoloor lahti rullida ja seda paar korda hüüde «Eesti, suru, suru... aserid vastu muru!» saatel pea kohal lehvitada, kui meist kolm rida tagapool istuvad vanamehed kukkusid kägisema: «Ärge vehkige siin ees: varjate vaadet. Olge vaiksemalt: segate keskendumist.»
Ja oligi kõik. Mokk solvumisest pikk, toppisime lipu vutlarisse tagasi ja vaatasime nagu teisedki kohalolevad viljandlased kohtumise vaikides lõpuni. Skooriks jäi 0:0 – sure või igavuse kätte ära.
Too ammune episood meenus mulle läinud teisipäeval, kui jälgisime perega järveäärse kunstmuruväljaku pervel Viljandi Tuleviku ja Pärnu Vapruse kohtumist Eesti meistrivõistluste Premium-liigas.
Et jäime saabumisega pisut hiljaks, sättisime end tribüünile suvalisse kohta, pööramata ekstra tähelepanu sellele, kes on meie ümber. Varsti sai selgeks, et olime sattunud otse Pärnu fänniklubi külje alla. Olgugi et mehed näisid olevat juba teel Viljandisse mitu lõuatäit lauluõli võtnud, mõjus nende vali kaasaelamine pigem sümpaatselt ja läbimõeldult. Piisas suvepealinlaste eeslauljal mõnest varem selgeks õpitud hüüdfraasist esimene sõna poetada, kui kogu kamp murdosa sekundiga kopsud õhku täis tõmbas ja mürinal üle platsi omadele toetusavalduse lendu lasi. Ning seda koerailmast ja kaotust tõotavast mängukäigust hoolimata.
Näis, et sedapuhku pakkus olukord külalistele lisaks tavapärasele veel üht atraktsiooni, millega endal tuju üleval hoida. Nimelt valmistas pärnakatele kõvasti nalja see, kui nende ninamees aeg-ajalt sõjahüüde lõpetuseks dirigendi kombel kätega kiire kokkutõmbava liigutuse tegi ning poolsosinal teatas: «Ja nüüd naudime jälle natuke ürgse Viljandi vaikust.»
Nii oligi. Kui välja arvata üksikud teravad urinad «täiega sitta keerava» kohtuniku pihta, valitses kodupubliku kohal enamiku jalgpallilahingu ajast pentsik vaikus. Ei ainsamatki trummilööki või konkureerivat laulujoru.
Omaette boonusena kujunesid pärnakate pilkeobjektiks need mugavad viljandlased, kes konutasid staadioniaia taga soojades autodes ja lasid omade värava puhul roolile litsudes signaalitorust kuuldavale laisa pröötsu.
Eelöelduga ei süüdista ma kedagi. Ka mina pole kaugeltki kõikidel Viljandi esindusmeeskonna kodumängudel kohal käinud. Ammugi ei ole ma üritanud Tuleviku toetuseks silmapaistvat fännikoori asutada. Ometi imestan, et mõni veider komme või kompleks, mis mujal on kahe kümnendiga kuhtunud, näib Viljandis visalt püsivat.