Riimid Viljandist

Taavet Kutsar Foto: Erakogu

(Taavet Kutsari luuletus oli üks kahest Sakala ja VLND esseekonkursi võidutööst.)

Surfasin netis, juhtusin peale

ühele informatiivsele kirjareale.

Vorm oli ilus, sõnastus veetlev,

sõnum ka päris konkreetne:

«Noor, sul südames Viljandi?

Võiksid sõnasepistada kirjandi!

Või näiteks riimid mõned.»

Viimane variant tundus põnev.

Mõtlesin: aga no prooviks siis kirjutada,

eneseväljendusoskust harjutada,

kui aega võtta ja järele mõelda,

siis raudselt mul on palju öelda,

sest kuigi tihti rändan, ikka out ja in,

on Viljandi ju kodulinn.

Okei, mis on siis uhket Fellinis,

mõtlesin ja kohvi tellisin.

Noh, Viljandi teatavasti pole suur,

aga siin on päris vägev kultuur.

Mitte see peen – punased vaibad ja glamuur –,

ei. Veidi teistsugune natuur:

munakivi, rahvamuusika, ahiküte ja puukuur.

Ümbritsevad talud, pererahvas, sügaval juur.

Vanad villad, arhitektuur.

Või hoopis Männimäe paneelstruktuur.

Järvejooks, «Bash» ja velotuur.

Muusikakool – teate küll, sopran ja tenor, moll ja duur.

Kunstikool: maal, joonistamine, graafika, skulptuur.

Karikatuur!

Viljandi Tulevik, käsipall, hästi hoitud puur;

sõudjad ja nende paadikuur.

Aa, ja Ugala: terav literatuur, tabav kalambuur.

Kui veel vaatad ringi, siis kindlasti näed:

meil on Ait, Romaan ja lossimäed.

Soovid tervist edendada?

On ümber järve spordirada.

Siin mõnus ja vaba hipsterkiht,

a ka hulgi neid, kel kindel siht.

Umbes iga kord, kui linnas käid,

tänaval näed tuttavaid.

Isegi need, kes muidu eemal – ütleme, rännurajal –,

ikka siin on folgi ajal.

Olgu, nüüd, kui kiitusest ehk aitab,

võiks ju ka miskit laita.

No kino sai, a mäkki pole.

Uku keskus on pisut kole.

Cheersis näod on ainult ühed,

linnavalitsuses pink veel lühem.

Mitte et ei saaks muidu pestud,

aga no tahaks juba veekeskust.

Ja kuigi kõigil hoida pole BMW-d,

rohkem korras võiksid olla teed.

Palk nüüd tõusnud, see vahest hea,

ka rahvaarv võiks tõusta pea.

Aga mis siin ikka viriseda,

ilmaaegu piriseda.

Tuleb aru saada, vabandused jättes,

me linn on vaid me enda kätes.

Teame kõik, et Viljandimaal

olemas on potentsiaal.

See väikses Eestis väike koht,

mil oma veider imeroht.

Koht, kus innovatsioon

võiks olla ühtlasi traditsioon.

Kui igaüks meist pingutab,

siis oi-oi kui palju teha saab.

Ega’s muud, tuleb õppida ja õpetada,

rumal olemine ära lõpetada.

Rohkem kinkida, rohkem endast anda,

rohkem vastutust võtta oma kanda.

Kogukonnas kaasa lüüa, oma sõna ütelda,

kaaslinlastega kaasa mõtelda.

Kui nii, siis kodulinnas Viljandis

kahekümne aasta pärast

kahtlemata

igaüks meist kiirgab särast.