Karupojad lõbutsesid elumaja kõrval puu otsas kiikudes

Kui Gert Kallas sai aru, et vanakaru lähikonnas ei ole, käis ta karupoegi puu all pildistamas. Nood end inimesest häirida ei lasknud.

FOTO: Gert Kallas

Üsna inimtühjal Maalasti looduskaitsealal elav Gert Kallas tegi laupäeval oma maja juures parajasti ehitustööd, kui hakkas kuulma valju kisa. Seda tegid kolm karupoega, kes inimest kartmata maja lähedal puude otsas ronisid.

«Sellist vaatepilti polnud ma elus veel näinud,» tunnistas Kallas, kes Navesti jõe ääres keset metsa elades tihti metsloomadega kokku puutub ning on vabas looduses karuga varemgi tõtt vaadanud.

Esialgu meenutasid häälitsused maja kallal nokitsevale Kallasele kähriku haukumist või soku röökimist. Kui heli pika aja jooksul ei vaibunud, otsustas ta uurima minna, mis jõe ääres ikkagi sünnib, ning avastas seal kolm puu otsas turnivat karupoega.

Ema tuli õhtul

Luhal mängivad loomad neid seiravat inimest kartma ei hakanud, kuid too otsustas kiirelt taanduda. «Ma ei teadnud, kas või kus on vanaloom. Loomulikult teadsin, et poegade ja ema vahele sattumine võib väga kurvalt lõppeda.»

Ohutust kohast karupoegade jälgimist jätkates sai Kallas peatselt aru, et emakaru läheduses pole. Seepeale võttis ta telefoni, jalutas puu alla ning tegi loomadest mõned pildid.

Õhtu saabudes hakkas Kallas juba kahtlema, ega emakaruga ole midagi halba juhtunud, ning mõtlema, kas paari päeva pärast peaks kellelegi loomadest teatama. Siis aga hakkas jõe äärest kostma väga valju kurguhäält. Binokliga vaadates nägi Kallas jõe ääres püsti seismas vähemalt kahe meetri pikkust emakaru, kes oli poegadele järele tulnud. Pojad ema kutsele ei vastanud. Nad valisid jõe äärest välja hoopis suurema puu ja ronisid selle latva.

Kui ema kannatus katkes ja ta puu juurde tatsas, ronis üks poegadest kohe alla. Ülejäänutele läks ema järele ja sikutas nad hammastega maa peale tagasi.

«Kõva kisa käis üle metsa,» meenutas Kallas ema jagelemist poegadega.

Kitse päästmine

Karuga on Gert Kallas elu jooksul kohtunud varemgi, sest Kõo vallas paiknev Maalasti looduskaitseala on loomadele väga meelepärane elukoht. Kallas peab oma kodu juures mesilasi ning on tarude hulka viimastel aastatel kasvatanud, kuid karud pole tema mesilat veel avastanud.

Eelmine kohtumine karuga oli Kallasel mõni talv tagasi, kui ta ühel päeval otsustas jõe peale suusatama minna. Mööda jõesängi liikudes märkas ta järsku, kuidas karu paksus lumes tema eest ära minema hakkas. See võttis loomal palju aega ja energiat, sest ta vajus igal sammul lumme.

Kui Kallas hakkas uurima, mida suur loom jõe äärest otsis, avastas ta, et sealsamas oli üks metskits läbi jää jõkke kukkunud ega saanud külmast veest enam välja. Mees sikutas looma kindlale pinnale ning pärast hetkelist puhkamist võttis too jalad alla ja kõndis metsa.

«Tollel kitsel oli küll kolmekordne pääsemine: esimene võimalus oli tal surnuks külmuda, teine võimalus oli saada karu toiduks ja kolmandaks lõpeb ka inimesega kohtumine kitsele tihti surmaga,» rääkis Kallas.

FOTO: Sakala

Tagasi üles