Veerand riigikaitse laagrilistest pages pärast esimest ööd

Need vaprad Viljandi kutseõppekeskuse õpilased, kes eile riigikaitselaagrisse alles olid jäänud, ei näinud enam põhjust alla vanduda, kuigi ilm neile armu ei andnud. Esmaspäevast tänaseni kestev laager on koolis õpetatava riigikaitseõppe praktiline osa. Foto: Elmo Riig

«Natuke on märg, pole viga,» julgustas riigikaitselaagri ülemus Oscari Moks Viljandi kutseõppekeskuse noori eile Välustes põllule kõhuli viskama, et relvaga sööstmist harjutada. Neljandik õppureid oli aga hoopis laagrist minema sööstnud juba eelmisel päeval.

Sakala maleva nooreminstruktor Oscari Moks tunnistas, et nii külmades ja märgades oludes pole riigikaitseõppe praktilist osa läbivad kooliõpilased pidanud varem kolme ööd Väluste metsade vahel veetma, sest tavaliselt on see laager korraldatud mai lõpus või juuni alguses. Seekord ei võimaldanud väljaõppeplaan aga muud aega kui talvise aprilli viimane nädal. 

Esmaspäeval alanud laagrist lahkus teisipäeval 23 noort 90-st. Moksi sõnul mindi nii tervislikel põhjustel kui ka seetõttu, et enam lihtsalt ei jõutud. See, kuidas keegi vastu peab, sõltub varasemast ettevalmistusest. «Kui on harjutud ainult arvutihiirt liigutama, siis ongi raske,» tõdes Moks.

Teisipäeval oli tema sõnul ühtlasi laagri kõige koledam ilm. Kusjuures loobunute seas oli vaid üks õrnema soo esindaja.

Laagriplatsil seisis eile ennelõunal 12 rohelist telki, millest kahe korstnast tõusis suitsu. Kui enamik õpilasi oli väljas harjutusi tegemas, siis ühest telgist kostis jutuvadinat ja teisest lauluüminat.

Kuue elanikuga esimese rühma telgis üritas ahjus tuld põlema saada ehitusviimistlejaks õppiv Helina Haljas, kes ütles, et lõbus peab olema, muidu seda üle ei elaks. Tema oli üks kolmest neiust, kes seda telki kolme oma kooli noormehega jagas. Anete Maarja Roosma, Maria Soll ja Helina Haljas rääkisid, et nad kavatsevad tulevikus ajateenistuse läbida ja see mõte oli peas juba enne riigikaitselaagrit. Ka koleda ilmaga telgis ööbimine pole tüdrukuid ära hirmutanud. 

Puitkonstruktsioonide ehitajaks õppiv Frans Rudolf Leis tunnistas, et tüdrukud on kõigega väga hästi hakkama saanud ning ka kaitseväes on mehed ja naised võrdsed. Ahi läheb kiiresti soojaks ja hoolikalt tuld all hoidval seltskonnal pole tulnud öösiti külmetada. Tunniajaste vahetustega tuld valvava rühma liikmed tõdesid, et naabritel nii hästi pole läinud ja mõnel seltskonnal on lausa vesi sees. 

«Paljud võtavad asja suure naljaga. Meie telk on see, kes on igal ajal õiges kohas,» ütles kutseõppekeskuses veoautojuhi ametit omandav Valdis Jõgi.

Küsimusele, mida nad koju jõudes esimese asjana teevad, vastasid noored kui ühest suust, et lähevad pesema.

Ka kõrvaltelgis elav kokaõpilane Merilin Päiviste unistas duši alla saamisest. Ta leidis aga, et kolm päeva peab ka selle luksuseta kenasti vastu. «Kõvemad jäävad alles,» lausus neiu.

Martin Meri rääkis aga, et ei taha alla anda, sest ei viitsi kooli lehti riisuma minna. Füüsiliselt noored laagrit raskeks ei pidanud, pigem tegi tuska ilm. Seda enam et möödunud aastal oli sama laagri ajal olnud üle 20 soojakraadi.

Seda, mis riigikaitselaager endast kujutab, sõitsid eile DAF-i kastis kaema Kesklinna kooli V-a klassi õpilased. Käigu korraldas klassijuhataja Jüri Ojamaa, kes on Kaitseliidu liige. Nendega kaasas olnud kodutütarde instruktor Tiina Ott kõneles, et koolid on muutunud järjest aktiivsemaks ja see oli esimene kord, kui koolist avaldati soovi saada osa millestki, mida tehakse väljaspool malevat. Näiteks reedel läheb Sakala malevasse külla terve Paalalinna kool.