Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2023/11/21/15732803t1h2c40.jpg)
Eurosaadik Yana Toom nentis üleeilses Õhtulehes vormilt kahetsevas, ent alatoonilt ähvardavas arvamusloos, et venelased pole kümnenditaguseid pronksiöid unustanud. Just nii ütleski: «Venelased ei ole unustanud.» Ja küllap on tal õigus. Olgu siis igaks juhuks öeldud, et ka mina – eestlane – pole unustanud.
Viibisin kõnealustel päevadel küll Eestist kaugel, aga mäletan selgesti, milline äng mind valdas, kui juhuslikult hotelli televiisori BBC peale klõpsanud, nägin otsekaadreid sellest, kuidas põhimõttelisest Eesti-vastasest vihast läbi imbunud rahvamass «Rossija!» hüüete saatel mu pealinna segi peksab.
Pole kuigi tähtis, kui suurt rolli neil öödel mängisid eriülesandega provokaatorid või kas Eesti valitsus saanuks pingeseisundi kuidagi osavamalt lahendada. Kõige olulisem on fakt, et leidus ehmatavalt suur hulk (noori) inimesi, kes ei kõhelnud oma viha selle linna (loe: riigi) vastu füüsiliselt välja valamast. Massipsühhoosist köetud marodöörlust oli juhtunus märksa vähem kui poliitilist trääsanäitamist.
Seda oli valus avastada. Aga õnneks ka õpetlik. Seda ei tohigi unustada.