Arvamus. Politsei käitus nii, nagu pidi

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Karl-Eduard Salumäe
Karl-Eduard Salumäe Foto: Elmo Riig / Sakala

Ma olen enam kui veendunud, et kui ööl vastu laupäeva Tallinnas politsei eest põgenenud ning kohati ligi 200-kilomeetrist tunnikiirust arendanud mootorrattur (vaata arvamuslooga seotud artiklit) sõitnuks mööda kõnniteed tuisates mõne helkurita jalakäija vigaseks, kritiseeritaks korrakaitsjaid selle eest, et nad süütu inimese vigasaamisega lõppenud õnnetust ära ei hoidnud. Ühtlasi on mul tugev tunne, et osa sellistest kritiseerijatest oleksid needsamad inimesed, kes politseid praegu liiga jõulises käitumises süüdistavad.

Tundub, et mingi osa inimeste jaoks käitub politsei kriitilistes, otsustavat sekkumist nõudvates olukordades alati valesti. Kui suurt ohtu kujutav inimene või punt jõudu kasutades maha murtakse, on meil politseiriik ja tont teab mis veel. Aga kui täiesti kõrvalised inimesed kannatavad, siis politsei ei tee midagi ja nii edasi ja nii edasi. Ei suudeta või ei taheta aru saada, et mõnikord on mundrikandjatel üksnes halvad valikud ning väga raske situatsioon, mille kestel tuleb kiiresti kaalutletud otsus langetada.

Kui konkreetse loo juurde tagasi tulla, siis võibolla säravaim näide ülekohtusest kriitikast on ühe riigikogus mitteesindatud erakonna juhi sotsiaalmeedias avaldatud ning sealtkaudu Postimehe veebiversiooni jõudnud kommentaar. Kõigepealt viskab ta õhku küsimuse, et miks politsei üldse kedagi taga ajab, kui nende ülesanne on liiklust rahustada. Ja siis kirjutab: «Ma ei ole küll spetsialist, aga mulle tundub, et ohutum oleks liiklushuligaanist teada anda mõnele patrullile, kes kihutajale tee peale vastu tuleks ja ta kinni peaks.» Olgugi et ajakirjanduses avaldatud patrullauto pardakaamera salvestiselt on selgelt näha, et teine politseiauto blokeeris kaherattalise sõiduki tee, aga seepeale otsustas lenkstangi hoidnud mees suuna kõnniteele võtta ja seal maad mööda edasi lennata. Niisiis ei ole kohe loo alguses esitatud konstruktsioon kusagilt õhust võetud, vaid nii võinukski juhtuda.

Juba mainitud videolt on ühtlasi näha, et politseipatrull otsustas mootorratta pikali rammida veidi enne ringristmikku, mille läbimiseks eessõitja hoo maha võttis. Niisiis oli kiirus tol hetkel suhteliselt väike ning hetk otsustava manöövri sooritamiseks nii soodne, kui see üldse olla sai. Seda näitab muu hulgas tõik, et ehkki nii mootorrattur kui kaassõitja said kukkudes haiget, on nende vigastused kõige mustema stsenaariumiga võrreldes siiski tagasihoidlikud.

Tõsi on see, et kogu juhtumi muudab komplitseerituks tõik, et mootorrattajuhi taga istus samuti inimene. Küsida, et miks too ei palunud juhil seisma jääda, oleks sama naiivne nagu küsida, miks vastutulev patrull tsiklit kinni ei pidanud. Vastutus lasub ikkagi tsiklijuhil, kes «isiklikul põhjusel», nagu ta selgitas, politsei eest võtteid valimata ära hakkas põgenema ning nii kaaslasele kui politseinikele ühtegi head võimalust ei jätnud.

Copy
Tagasi üles