Ma olen enam kui veendunud, et kui ööl vastu laupäeva Tallinnas politsei eest põgenenud ning kohati ligi 200-kilomeetrist tunnikiirust arendanud mootorrattur (vaata arvamuslooga seotud artiklit) sõitnuks mööda kõnniteed tuisates mõne helkurita jalakäija vigaseks, kritiseeritaks korrakaitsjaid selle eest, et nad süütu inimese vigasaamisega lõppenud õnnetust ära ei hoidnud. Ühtlasi on mul tugev tunne, et osa sellistest kritiseerijatest oleksid needsamad inimesed, kes politseid praegu liiga jõulises käitumises süüdistavad.
Tellijale
Arvamus. Politsei käitus nii, nagu pidi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tundub, et mingi osa inimeste jaoks käitub politsei kriitilistes, otsustavat sekkumist nõudvates olukordades alati valesti. Kui suurt ohtu kujutav inimene või punt jõudu kasutades maha murtakse, on meil politseiriik ja tont teab mis veel. Aga kui täiesti kõrvalised inimesed kannatavad, siis politsei ei tee midagi ja nii edasi ja nii edasi. Ei suudeta või ei taheta aru saada, et mõnikord on mundrikandjatel üksnes halvad valikud ning väga raske situatsioon, mille kestel tuleb kiiresti kaalutletud otsus langetada.