Ühes linnakeses kauni jõe kaldal elas võlur Võnkelmann. Ta oli lõbus sell ning armastas tihti niisama asja ees, teist taga lollitada. Kord võlus ta näiteks kaladele tiivad selga ja saatis linnud vee alla elama. Teinekord võttis kätte ning õpetas koerad puu otsa ronima ja lastelaule laulma.
Tiritamm: Võlur Võnkelmanni üpris rumal temp
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ühel sombusel hommikul otsustas Võnkelmann pilved maa peale võluda. Niisama, nalja pärast. Need tulidki kohe robinal. Üha uusi pilvi potsatas taevast alla.
Et parasjagu oli väga pilvine ilm olnud, sai pilvi maa peale jube palju. Nad mõmisesid omaette ja hakkasid ringi tatsama. Pilvede hulgast veidi kohkunud võlur tahtis nad tagasi taevasse võluda, kuid komistas ühe väikese rünkpilve otsa ja kukkus nii õnnetult, et võlukepp läks kõva praksuga pooleks. Pilved jäidki maa peale edasi.
Inimesed ehmatasid neid nähes alati tublisti. Muidugi ilmaasjata, sest pilved on enamasti siiski sõbralikud. Neile lihtsalt meeldis hullupööra maa peal. Siin oli palju sellist, mida taevast juba ei leia! Maal oli väga põnev. Pisikesed pilvelapsed mängisid mänguväljakutel, vanad pilved istusid parkides ning tegid piipu ja tundsid end väga mõnusalt.
Kõik pilved polnud siiski head. Sünkjatele äikesepilvedele meeldis hirmsasti laamendada. Paljust nende teele sattunust jäi järele ainult must ja suitsev plekk. Inimesed pääsesid siiski tavaliselt püstiste juuste ja kõva kärsahaisuga.
Nüüd oli tõesti põhjust pilvi karta. Võnkelmann ei osanud aga ilma võlukepita midagi teha. Ega tema ka teadnud, et äikesepilved võivad nii kurjad olla. Võlur oli lootnud näha ainult mõnusaid pehmeid ja valgeid pilvi.
Äikesepilved läksid lõpuks päris tigedaks kätte. Välke sähvis edasi-tagasi. Kogemata süütasid välgunooled ka selle poe, kus müüdi võlukeppe. Võlur Võnkelmann oli nüüd täitsa plindris ja kutsus viimases hädas vanad koolivennad võlurikoolist appi.
Võlureid tuli kokku maa ja mere tagant, aga hätta jäid nemadki. Peale püstiste juuste ja kärsahaisu ei saanud nad midagi. Varsti ei julgenud enam keegi äikesepilvede lähedale minna. Võluridki pelgasid äikesepilvi ja nende kurje sähvatusi.
Võnkelmann oli päris meeleheitel. Ta helistas läbi kõik võlutöökojad tervel maal, aga kusagil polnud ühtegi võlukeppi saada. Võlur hakkas vaikselt paanikasse minema ning katkus hommikust õhtuni meeleheites oma pikka habet, kuni sellest jäi lõua otsa üksnes väike tuust.
Muretsemiseks oli tõesti põhjust, sest teisedki pilved hakkasid pisitasa särtsu täis minema. Lõpuks polnudki tavalisi pilvi peaaegu üldse alles jäänud.
Õnneks ei olnud siiski kõik äikesepilved läbinisti halvad. Väike äikesepilv Pilvi oli väga sõbralik ning temal hakkas õnnetust võlurist kahju. Pilvi mõtles pingsalt, kuidas ta saaks inimesi aidata. Mõtles kaua-kaua ja lõpuks mõtleski välja: ta saab ju ise enda välgust võlukepi teha. Sellega saaks Võnkelmann jälle kõiki äikesepilvi käsutada.
Võlukepp tuli päris vägev. Võnkelmann proovis seda ja ennäe imet — äikesepilv muutuski täiesti tavaliseks, pehmeks ja valgeks pilveks. Võnkelmann ei raisanud enam asjata aega ning hakkas pilvi tagasi nende kodusesse taevasse saatma.
Peagi oli kõik jälle endine. Pilved olid taevas tagasi ja inimesed rõõmsad. Väike äikesepilv Pilvi hoidis edaspidi võluril igaks juhuks silma peal ja kui sel tuli tahtmine mõnda rumalat tempu teha, piisas Pilvil korraks hoiatavalt müristada ja võluril tuli aru pähe.