Lavalugu lummab eelkõige heade näitlejatöödega

Martin Mill (vasakul), Tanel Ingi, Aarne Soro ja Meelis Rämmeld säravad «Mee hinnas» suurepärase mänguga. Foto: Jaanus Laagriküll

«Mee hind» on kummaline lavastus. Mingit terviklikku lugu nagu polekski.

Lavastus koosneb üksikutest omavahel näiliselt sidumata stseenidest, mida kordamööda ja mõnikord ka koos esitavad Tanel Ingi, Meelis Rämmeld, Aarne Soro ja Martin Mill.

Stseenid on küll eraldi, kuid ometigi ühendab neid miski, millele nime leida polegi lihtne. Kindlasti on seal tubli annus näitlejalummust, mis kohati saavutab «Helesinise vaguniga» võrreldava taseme. Ja see näitlejalummus on selline, et vaataja tunneb end teatris otsekui kõrvust tõstetuna, sest iga näitleja kõnetaks nagu ainult teda, astuks temaga dialoogi.

Näitleja või keegi elust?

Kas tegemist ongi näitleja või hoopis päriselu tegelasega? See küsimus tekib eriti esimestes stseenides, kus Aarne Soro, Meelis Rämmeld ja Tanel Ingi lausa sunnivad unustama, et oled tulnud teatrisse.

«Mul on hea meel, et teid siia nii palju on tulnud. Näen, et siin on inimesi päris kaugelt, Tallinnast. Kas on kedagi ka Kohilast? Mul oleks vaja täna õhtul vennale mesi ära saata,» küsib Aarne Soro kohmetu ja häbelik mesinik publikult. Tema kangelane on nii tõetruu, et mitte ainult minu, vaid kindlasti mõne teisegi publiku seast ajas see kergelt kimbatusse. Tundus, et mesinik tõemeeli otsis inimest, kes tema vennale mee Kohilasse ära viiks.

Usun, mõnel etendusel võib juhtuda, et keegi talle ka vastab. Igal juhul on publiku kaasaelamine kindlustatud.

Läheks päriselt appi

Järgmises stseenis juhtub Meelis Rämmeldi pikkades aluspükstes tegelasega sama lugu. Me saame ta nii vahetult vastu võtta, et tekib tahtmine appi minna, kui ta pesumasinat (tegelikult aga mesilastaru) tsentrifuugimise ajal meeleheitlikult kinni hoiab ning meile öise ja päevase elektritarbimise erinevusest räägib.  

Samamoodi on Tanel Ingi metsahääli kuulava kurvavõitu jahimehega. Kõik nad panevad vaataja etendust suure kaasaelamisega jälgima. Ja publik elabki neile lugudele muige ja tänuga, kohati ka üksmeelse naeruga kaasa.

Argiste karakterite taustal hakkab lavastuses tasapisi kumama ka see miski, mis annab neile lugudele mingi hoopis sügavama tähenduse. Võib-olla ei kanna seda mõtet võrdväärselt kõik stseenid, kuid enamasti lasevad näitlejad ja lavastaja, kindlasti ka kunstnik ja muusika autor, meil aimata tavaelu argidetailide ja elukosmose sisemist ühtsust.

Argised ja üldistusjõulised

Etendus algab mesilassuminaga. Kogu Ugala väikese saali lavaruumi täidavad vanad päevinäinud mesilastarud. Mõni neist on õhus, lavapealseid kasutatakse aga väga mitmel otstarbel: pesumasina, kartulihoidla ja ka lauana.

Proloogis ja epiloogis näeme pimeduses tummpildina rahulikult askeldavat mesinikku, kes mesilastele lõõtsast suitsu lastes asetab tühjad kärjed tarusse, lõpus võtab aga täis kärjed välja.

Häältel ja helidel on selles lavastuses oluline tähendus, need võivad olla nii argised kui üldistusjõulised. Tanel Ingi metsamees kuulab tõmbeluku häält, peale muusika ja mesilassumina kostab linnulaulu, Meelis Rämmeldi stseeni fooniks on pesumasina müra.

Mesilased sümboliseerivad elu lõpmatut saladust. Mesi aga — see looduse kuld —, mida esimese stseeni Aarne Soro mesinik vaatajatele proovida pakub, elu kvintessentsi.

LAVASTUS

Ott Aardam, «Mee hind»
• Lavastaja Ott Aardam
• Kunstnik Kaarel Eelma
• Muusika Ivar Põllu
• Valguskunstnik Tiina Parbo
• Osades Tanel Ingi, Meelis Rämmeld, Aarne Soro ja Martin Mill
• Mängitakse Ugala väikeses saalis.
Allikas: Ugala