Reservistist reporter ohvitseridega kubermangupiiri kustutamas

Tujukas aprilliilm tegi omalt poolt tasa kõik, millest matka algus oli meid ilma jätnud. Sekundite jooksul vallandunud lumesadu tegi tuju heaks.

FOTO: Marek Tiits

Mul ei olnud plaani vabariigi sajanda aastapäeva avaüritusele piirijoonematkale minna. Kui aga jah-sõna antud, teatas korraldaja, et sellele trassile lähevad kolm tegevväelast ja mina nendega pundis. Ja minu sees, kusagil sügaval, lõi üks tuli lõõmama.

Ma olen ju mugavusmilitarist. Selline, kes väga hea meelega hoiab end kursis kaitseväes toimuvaga, valutab südant riigikaitselise olukorra pärast. Kes peab oma nooruspõlve ilusaimaks ajaks ajateenistuses veedetut, aga pole seni suutnud ületada argieluliste vabanduste müüri ja seetõttu pole lubadustest hoolimata Kaitseliiduga liitunud. Niisiis, hea lugeja, saagem tuttavaks: Sakala reporter, aastast 1999 Eesti kaitseväe reservkapral, sanitar-laskur-autojuht.

Metsas käia mulle meeldib. Hundiharja peni kaasas, jalutan koduümbruse radadel paar korda kuus paar tundi jutti. Tulen tagasi, pea männiokkaid täis ja mõtteist lage. Sel pühapäeval oleksin hoopis kodus maja kallal nokitsenud, aga kui matk, siis matk. 

Tagasi üles