Regionaalpoliitikast rahvakultuuri keskuse näitel

Andres Rõigas Foto: Elmo Riig

RAHVAKULTUURI KESKUSE võimalik Viljandisse kolimine on kaasa toonud huvitavaid reaktsioone, mida oligi tegelikult arvata või isegi loota. Pean küll tunnistama, et mõne varasema otsuse tegemine Viljandimaa kasuks ei ole nõnda tormilist tagasisidet leidnud. Võib-olla on ennast paremini põhjendada osatud või siis tunduvad sellised veidi juhuslikud otsused mõistuspärasemad – mine võta kinni.

Kellele ikka meeldib, kui tema harjumuspärane ja arvatavasti meeldiv töökoht liigub kodu lähedalt minema. See on muudatus, mis toob kaasa nii palju segadust, et tõenäoliselt tuleb oma senisest tööelu mudelist lahti öelda. 

Teisalt on sellised protsessid tsentraliseerimise, kokkuhoiu ja e-riigi lipukirja all toimunud kogu aeg, ainult teistpidises suunas: maakondadest pealinna. Avaliku sektori töökohti ei ole märkimisväärselt vähemaks jäänud, pigem on need eri valdkondade piires edasi liikunud ja endale Tallinnas asukoha leidnud.

Selles valguses on riigiasutuste ja sellega koos ka töökohtade liikumine pealinnast väljapoole riigi tasakaalustatud arengu seisukohalt igati õigustatud. Iga välja liikuv töökoht aitab kaasa piirkondade ühtlasemale arengule ning süvendab mõistmist, et Eesti eri piirkondades elatakse ja tehakse riigile tähtsaid otsuseid.

EELDADES, ET Viljandimaa üks peamisi spetsialiseerumise suundi on loomevaldkond koos selle juurde kuuluva kultuuriga, aitab igasugune valdkonnapõhise tegevuse lisamine kaasa piirkonna maine ja majanduskeskkonna parandamisele. Efekt on ka vastupidine: siinne taust võimendab kõiki loomevaldkondadega seotud tegevusi.

Lisaks inim- ja loodusressursile on piirkonna tugevuseks ka kohapealsed institutsioonid, mis on oma tegevusega parandanud piirkonna võimet spetsialiseeruda. Siinkohal väärib märkimist, et suur osa neist institutsioonidest on olemas ennekõike tänu kohalike inimeste tahtele ja ettevõtlikkusele, olgu see siis kultuuriakadeemia, pärimusmuusika ait, pärimusmuusika festival, Ugala teater, mõni tuntud kultuuriselts või laulukoor. Sellele kõigele annab tulevikku ehitada küll.

Riigiasutuste pealinnast väljatoomisel saavutatavat efekti saab suurendada, kui kasutada ära piirkondliku spetsialiseerumise iseärasusi. Seega võiks lähtuda esindatud tegevusaladest, sealhulgas kõrgkoolide ja isegi kutseõppeasutuste asukohast, ning asuda ellu viima seda, mida saab haldusreformi praeguses seisus kergesti ja kiiresti teha.

Ühiskonda raputanud muutused annavad mõistliku ja õigeaegse korraldamise puhul sageli positiivse efekti. Ma ei taha vehkida näidetega majanduskriiside tervendavast mõjust riigikorralduslikele küsimustele, küll aga toetada kõiki jõupingutusi, mida suudetakse riigikorralduslike ettevõtmiste käigus üheaegselt teha. Segadus tuleb, aga läheb üle.

Kui domineerib arvamus, et meil siin lõunas, iseäranis Viljandimaal, on kultuuri liiga palju ja rahvast nagu polekski, siis tegelikult ei maksa karta: paljudes väiksemates kohtades suudetakse konkurents kohaliku elu kujundamise käigus edukalt koostööks vormida.

RIIGIASUTUSTE pealinnast väljatoomisega ollakse õigel teel. Need on väiksed sammud Tallinnale, aga väga suure tähtsusega otsused väiksematele keskustele. Nagu ma juba ütlesin, segadust sellega on ja aega kulub, aga õigel ajal alustatu toob suurepärase lõpptulemuse.

Piirkondlikku spetsialiseerumist saab samamoodi arvestada kõigi Eesti piirkondade puhul. Kaotada ei ole midagi. Eri piirkonnad saab lihtsate otsustega enda jaoks tööle panna. Pealinn säragu ja õitsegu endises ilus.