Aida kohvik võtab tuure üles

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Aida kohviku juhatuse liige Ando Kiviberg loodab, et söögikoha äri läheb sujuvalt tõusvas joones.
Aida kohviku juhatuse liige Ando Kiviberg loodab, et söögikoha äri läheb sujuvalt tõusvas joones. Foto: Elmo Riig / Sakala

Jaanuari keskel, umbes aasta pärast seda, kui pärimusmuusika aidas kohvikut pidanud osaühing Moonirull ruumid vabastas, hakkas söögikoht seal taas tööle. Õige hoo saab kohvik sisse aga alles praegu, pärast menüü valmimist.

Eesti pärimusmuusika keskuse juhataja Ando Kiviberg rääkis, et kooke, päevasuppi ja -praadi on pakutud jaanuari keskpaigast, kuid peakoka leidmiseks kulus tublisti aega ja toiduvalik oli seetõttu piiratud. Nüüd on peakokk ametis, menüü valmis ja järgmisel kahel nädalal oodatakse selle kohta inimeste arvamusi.

«Meie eesmärk on kasutada võimalikult palju kohalikku toorainet, teha tervislikku ja maitsvat toitu ning segada Euroopa paremaid toidutegemise tavasid Eesti omadega,» lausus Kiviberg.

Niinimetatud uue Eesti köögi näitena tõi ta välja, et tavaliste keedu- või friikartulite asemel pakutakse mõne toidu juurde ürtidega maitsestatud ahjuköögivilju.

Detailideni läbimõeldud

Tüliga lahkunud Moonirulli asemel, kellega pärimusmuusika keskusel on kohtuprotsess tänini pooleli, hakkas söögikohta pidama täielikult keskusele kuuluv osaühing Aida Kohvik. Ruumide remondi ja mööbli eest tasus keskus oma eelarvest, kuid köögitehnika soetamiseks, mis nõudis kõige enam raha, tuli võtta laenu. Kogu investeeringuks kulus umbes 64 000 eurot.

Kivibergi kirjeldust mööda on kohvikul nüüd nii hästi sisustatud köök, et 200 inimese toitlustamine ei valmista mingit muret. Kohviku enda ruumidesse mahub küll vaid 60 klienti, ent suurte sündmuste ajal saab süüa pakkuda ka mujal.

Et klaasseintega saali kodusemaks muuta, on sisekujunduses kasutatud etnostiilis mustreid ja käsitööd. Diivanipadjad on käsitsi tikitud, lauad on maalinud Viljandi kunstnik Monika Hint ning isegi tugitoolide ja diivanite kangas on kootud kangastelgedel.

Söögikohtadel on kitsad ajad

Pubi Suur Vend ja sohvabaari Zak Zak pidava osaühingu Manderon juht Tiit Mädamürk nentis, et nii kehva aega pole tema rohkem kui kümneaastase selles valdkonnas tegutsemise aja jooksul olnud. «Eks me püüa kuidagimoodi vastu pidada, kuni paremaks läheb.»

Ilmekaks näiteks sektoris valitsevatest oludest on ka Centrumi restorani rentiva Viljandi ühendatud kutsekeskkooli otsus leping enne tähtaega lõpetada.

Ando Kiviberg kinnitas, et söögikoha rajamise riske kaaluti väga hoolega. Samas leidis ta, et aida kohvik on konkurentidega võrreldes paremas seisus.

«Ainuüksi keskuses korraldatavate ürituste külastajad annavad klientuuri tublisti juurde,» sõnas Kiviberg. Samuti loodab hunnitu lossimägede vaatega kohvik meelitada enda juurde palju Viljandit väisavaid turiste.

ARVAMUS

Tiit Mädamürk,
Manderoni juhatuse liige

Ega toitlustajad praegu klientuuriga kiidelda saa — oleme langenud rohkem kui kümne aasta tagusesse aega. Inimesed pole lihtsalt ostuvõimelised, nad ei söö väljas ega käi lõbutsemas. Kogu aeg on loodetud, et läheb paremaks, aga ikka ei lähe.

Tagasi üles