Ettevõtja kaalub võimalust tuua võõrtöölisi Aasiast

Tükitöö puhul sõltub teenistus sellest, kui vilunud ja kiire on selle tegija. Foto: Elmo Riig / Sakala

Aktsiaseltsi Toom Tekstiil kava rajada Viljandisse kolmekümnele inimesele teenistust andev vabrik võib toppama jääda, sest tööpuudusest hoolimata on häda töötajate leidmisega.

Toom Tekstiili ühe omaniku Innar Susi sõnul on olukord Eestis absurdne. «Mitme partei lubadustes oli uute töökohtade loomine, kuid tegelikult pole meil mitte töö-, vaid tööjõupuudus,» nendib ta, rääkides riigikogu valimiste ühest kesksest ja kirglikumast teemast.

Sellele järeldusele on ettevõtja jõudnud kogemuste tõttu, mida firma on saanud vabrikutesse palgalisi otsides.

Märtsi esimesel nädalal oli Toom Tekstiilis vaba seitse õmblejakohta, ent huvi nende vastu oli kasin. Et just maal on tööpuudust kõige põletavamaks peetud, on märkimisväärne, et teenistusvõimalus avanes ka Abja vabrikus.

Abja valla sotsiaaltöötaja Maie Bratka sõnul on tööandja tähelepanek igati õige. «Minagi olen sinna firmasse inimesi suunanud ja imestanud, kui kergekäeliselt on nad võimalusest loobunud,» lausub ta.

Sootuks sissetulekuta inimesele peaks isegi miinimumtasu marjaks ära kuluma, seetõttu on Bratka kindel, et vähemalt osal töötutel peab olema mingi must teenistus. «Muidu poleks ju võimalik hakkama saada.»

Sotsiaalametniku jutu järgi kimbutab motivatsiooni puudumine paljusid töötuid.

Ei innustu

Ka Viljandis pole seis kiita. Innar Susi sõnul võib linn kolmekümnest töökohast ilma jääda, kui Raua tänavale kavandatav vabrik tööjõupuuduse pärast rajamata jääb.
«Oleme mõelnud isegi Hiina äripartnerite juures maad kuulata, kas ei osutu sealt tööliste sisse toomine mõttekamaks,» lausub ettevõtja.

Kas Eesti töötud suhtuvad pakkumisse leigelt seepärast, et neid hinnatakse liiga odavaks?

Uurin palga ja töötingimuste kohta. (Olgu asjaosalise palvel lisatud täpsustus, et uues töölepinguseaduses mõistet «palk» enam ei leidu. Selle asemel tuleks kasutada sõna «töötasu».)

Selgub, et õmblejate töö on korraldatud kolmes vahetuses, koormus on nelikümmend tundi nädalas. Algaja töötaja minimaalne brutopalk on umbes 300 eurot (4695 krooni) kuus. Seega saaks ta kätte ligikaudu 258 eurot (4037 krooni) kuus.

Et õmbeja palk sõltub tema võimekusest ja vilumusest, tuleks rääkida ka kogenud töötajate teenistusest. Üks konkreetne inimene teenis jaanuaris 468 eurot (7331 krooni) ja sai kätte 393 eurot (6149 krooni). Veebruaris oli sama inimese palk mõnevõrra väiksem, sest kuus oli vähem tööpäevi.

64-eurose töötutoetusega võrreldes on see kuuekordne summa. Ent leidub ka enne töötuks jäämist kaua heal palgal olnud inimesi, kes saavad sama raha kätte töötuskindlustushüvitisena, ning neid, eriti veel töötupõlve algul, see eriti ei motiveeri.

«On selge, et varem tunduvalt paremat palka teeninu otsib muid võimalusi, kuid kõik inimesed ei saa ega sobigi valgekraeliste kohtadele,» nendib Innar Susi.

Kõik ei mahu marjamaale

Ta viitab tõsiasjale, et töötus on kõige suurem madala haridustasemega inimeste hulgas, kelle ambitsioonid ei tohiks suured olla. Olgu võrdluseks nimetatud, et kõrgharidusega nooremõpetaja saab sama töötundide arvu puhul kuupalgana kätte 492 eurot (pisut vähem kui 7700 krooni).

Susi toonitab, et ehkki just tootev töö on see, mis riigile tulu toob, näitab riik ise selles valdkonnas üles kas äärmist saamatust või mugavust. «Töötukassa on praegusel kujul täiesti mõttetu institutsioon,» leiab Susi.

Karmi hinnangu taga on tõdemus, et nimetatud asutuse kaudu Toom Tekstiili suunatud tööotsijad on osutunud pakutud kohale kõlbmatuks.

«Milleks saata inimesi, kes sellest tööst üldse huvitatud pole? Töötukassa peaks ju enne mingigi valiku tegema,» räägib firmaomanik. Ta peab silmas seda, et ettevõttele saadetud elulookirjeldustes seisavad ametieelistuse real hoopis teised erialad. «Mida me hakkame pihta inimesega, kes tahab küünetehnikuks saada ega suuda end õmblejana ettegi kujutada?» küsib Susi.

Samuti leiab ta, et töötukassa peaks inimestele olukorrast adekvaatsema pildi looma, tegema tõhusamat teavitustööd ja korraldama tulemuslikumalt ümberõpet, sest käärid tööturu tegelike vajaduste ning vaba tööjõu oskuste ja taotluste vahel on üüratud.

«Samuti tundub, et töötukassa eri osakonnad ei tee koostööd,» jätkab Susi. Tema sõnul oleks võimalik luua Kreenholmist koondatud õmblejatele Viljandimaale tööliskodu ja panna käima buss ühest maakonnast teise.

«Töötukassa peaks ettevõtjatega suheldes rohkem initsiatiivi üles näitama, sest lahendusi on palju ja kõike annab läbi rääkida,» selgitab Susi. Ta ei suuda meenutada ühtki korda, kui kõnealune asutus oleks mõne seda sorti ettepanekuga või isegi pelgalt vabade kohtade järele pärides firma poole pöördunud.

Töötukassa Viljandimaa osakonna juhataja Merit Laan ei ole etteheidetega päri. «Oleme korraldanud tööandjate ja ettevõtjate ümarlaudu ning saatnud Innar Susilegi personaalse kutse,» sõnab ta.

Koos teenuskonsultandi Raili Partveiga meenutab Laan, et Toom Tekstiili personalitöötaja on töötukassa üritustel osalenud ning firmaga on ka muidu suheldud.

On ise ühendust võtnud

«Kui oleme ajalehes näinud ettevõtte tööpakkumist, olen tootmisjuhiga ühendust võtnud ja uurinud, milliste oskustega inimesi seal vajatakse,» räägib Raili Partvei. Ta selgitab, et sobimatute eelistustega elulookirjeldused võivad firmasse jõuda seetõttu, et inimesed, kellel töötukassa on soovitanud kandideerida, on unustanud internetis ammuilma valmis tehtud ja nüüd juba aegunud elulookirjeldust muuta.

«Me küll tuletame meelde, et nad seda teeksid, kuid paraku see sageli unustatakse,» lausus Partvei. Nõnda ei tähenda teistsugune ameti-eelistus paberil sugugi seda, et kandidaat tegelikult kohta ei soovi.

Merit Laan toonitab, et sageli mõistetakse töötukassa funktsioone valesti. «Me ei saa ju inimese eest kandideerimisdokumente korda ajada, nii nagu me ei hakka tema eest hiljem ka tööle.»

Küsimusele, kas töötute suunamise ja nõustamisega ikka piisavalt tegeldakse, loetleb Merit Laan vastuseks hulga teenuseid alates tööklubidest, teabepäevadest ja tööpraktikast kuni tööproovini. Just see viimati mainitud, hiljuti sisse seatud teenus peaks töötukassa hinnangul aitama firmadel välja selgitada, kas inimene sobib ametisse või mitte.

Laan tõdeb, et konsultantide koormus on suur : neil tuleb uus klient vastu võtta iga 15 minuti järel. «Tegelda tööpäeva jooksul 28 inimese muredega, süveneda neisse ja otsida lahendusi — see on pingeline töö,» lausub ta.

Lisaks juhtub tihtilugu, et stressis inimesed elavad oma rahulolematust ametnike peal välja. «On mõistetav, et kui inimene pole pikka aega tööd leidnud, tekitab see nördimust.»
Asja teeb hullemaks seegi, et mõnikord ei saada firmad kandideerinutele vastust konkursi tulemuste kohta ning inimene ei tea, kas tasub veel loota või mitte. Et kandideerijaid on palju, tuleb vastuse ootamisega Laane sõnul siiski kannatlik olla, sest taotluste ülevaatamine ja töövestlused võivad võtta nädalaid.

Osakonnajuhataja mainib, et ametnike elus on ka toredaid seiku: «Näiteks kui keegi tuleb töölesaamise järel meid tänama.»

Koolituste korraldamisel ei näe aga töötukassa muud takistust kui info puudumine. «Tööandjad peaksid teatama, kui palju ja keda nad vajavad, küllap siis leiame ka inimesed, keda välja õpetada,» nendib Merit Laan. Rühma suurus ei mängi seejuures rolli.

Viljandi ühendatud kutsekeskkooli direktor Tarmo Loodus kinnitab, et on valmis riikliku tellimuse korras koolitama täiskasvanuid õmblejaks. «Juuni algul peaks alustama uus grupp,» lausus ta.

Mis viimase kahe aasta jooksul õmblejaks ümber õppinud inimestest saanud on, seda direktor ei tea.

Pole maa peale tulnud

Aktsiaseltsi Toom Tekstiil tootmisjuhi Aini Kislõi sõnul pole majandustõusu ajal suure hooga kerkinud palgasoovid viimastel aastatel tagasikäiku teinud. «Tööotsijate nõudmised on endiselt ebarealistlikud. Mõni põhiharidusega inimene tahab näiteks 640 eurot kuus ja pigem loobub kohast, kui tuleb väiksema palga eest tööle,» räägib ta.
Samuti on ettevõte mõnikord hädas distsipliiniga. «Pole ime, kui poolest päevast midagi ütlemata ära minnakse,» toob tootejuht näiteks.

Säärane talitusviis viib varem või hiljem töösuhte katkestamiseni. Eelmise aasta lõpul käis kolme kuu jooksul niimoodi Viljandi vabrikust läbi neli noort juhukülalist.
Kuid kas ajutine töösuhe võib olla ka firma teadlik taktika, et katseajal olijale madalamat palka makstes kokku hoida?

«See ei tooks meile mingit kasu. Vastupidi: inimene tuleb ju välja õpetada ja sel ajal kannatab ka temaga tegelejate töö efektiivsus,» kummutab Innar Susi oletuse.

Töötukassa ametnike sõnul on inimeste palgasoovid ja ettekujutus tööturu olukorrast erinevad. Merit Laane tähelepanekut mööda on inimesed nõus latti alla laskma üksnes teatud piirini. «Sealt edasi kaotab asi aga mõtte,» lausub ta.

Raili Partvei toob esile ka selle, et Võhmas elav töötu ei saa vastu võtta töökohta Mõisakülas või Tarvastus juba kas või suurte sõidukulude tõttu. «Eriti annab see tunda madalapalgaliste kohtade puhul,» nendib ta.

Nii võibki olla maakonnas korraga nii töötuid kui vabasid töökohti, ilma et need kokku klapiksid.

Ka teine Viljandi tekstiiliettevõte, osaühing Delux otsib töötajaid. «CV-sid on tulnud päris palju, sealhulgas kogemustega õmblejatelt,» räägib personalitöötaja Aiki Pärna. Ta ei näe praegu kurtmiseks põhjust, ent täpsustab, et intervjuud kandidaatidega on alles ees ning nende käigus selgub tegelik olukord.

Pärna väitel on Deluxi pakutav palk Toom Tekstiili omaga samas suurusjärgus ja ka töötasu arvestamise kord on samasugune. «Täpset summat on väga raske öelda, sest inimeste võimekus ja teenistus on erinevad.»

Ta lisab, et kollektiiv on olnud üpris püsiv ning inimesi otsitakse juurde tegevuse laienemise pärast, mitte töötajate lahkumise tõttu.

Tappev rutiin

Anonüümseks jääda soovinud mees, kes on juba mitu aastat teises ametis olnud, meenutab oma kunagist kogemust ühes Eesti tekstiiliettevõttes.

«Raske töö eest kesine palk,» võtab ta asja kokku.

Äsja kõrgkooli lõpetanud mehel tuli majandusliku kitsikuse tõttu alla neelata kibe tõdemus, et tegu pole kaugeltki tema kvalifikatsioonile vastava kohaga.

«Tappev oli rutiin, millest liinitöö eripära arvestades pidi minutilise täpsusega kinni hoidma,» kirjeldab pakkijana töötanud mees. Samuti häiris teda vahetuse ülema suhtumine oma alluvatesse: «Labaselt käsutavat tooni ei tohiks endale lubada ka kõige lihtsama töölisega suheldes.»

Samas möönab liini taga vaid kuu aega vastu pidanud mees, et kui teda ähvardaks võla tõttu koduta jäämine, ei põlgaks ta seesugust tööd ära.

Viljandi ühendatud kutsekeskkool mullu õmblejaeriala enam ei avanud, sest põhikooli lõpetanutel polnud nimetatud ameti vastu huvi. «Uurisime selle põhjust. Noored inimesed ei suuda ennast pikkadeks tundideks masina taha üksluise tegevuse peale sundida,» rääkis kooli direktor Tarmo Loodus. Ka tema osutas suhteliselt väikestele palkadele tektiilitööstuses.

Toom Tekstiili tootejuhi väitel pole liinitöö sugugi perspektiivitu, sest väga palju sõltub siiski inimesest endast. Praegu on Toom Tekstiilis palgal kuus-seitse inimest, kes on firmas edusamme teinud. «Õmblejana alustanu on tõusnud müügi- või kontoritöötajaks,» toob ta näite.

Sama võimalust on esile tõstnud ka töötukassa ametnikud.

Väärib arutelu

Innar Susi sõnul pole tegu pelgalt ühe firma probleemiga, vaid ühiskonnas suuremat arutelu vääriva teemaga. «Jutt ettevõtluse arendamisest on jäänud retoorikaks,» lausub ta.

Susi väitel pole töökohtade loomine firmaomanikule sugugi odav lõbu. Firma on Viljandisse uue vabriku rajamise kulud hinnanud umbes nelja miljoni euro suuruseks. See tähendab, et ühe täiesti uue töökoha loomine läheb maksma umbes 150 000 eurot. Sellest hoolimata oleks siinsed töösturid valmis riikliku tellimusena tekitama maakonda paarsada uut töökohta.

«Seda saaks teha juhul, kui ka riigi enda institutsioonid oma ülesandeid täitma hakkavad,» toonitas Susi.

ARVUD

Statistika 11.—17. märtsini
• Viljandimaa tööjõulisse elanikkonda kuulub 25 000 inimest.
• Registreeritud töötuid oli 2098 ehk 8,4 protsenti tööealistest.
• Nädalaga lisandus 75 uut töötut.
Allikas: töötukassa