Suurvõimude suletud uste tagune asi ootab ikka veel avalikustamist

Tõnis Möldre Foto: Elmo Riig / Sakala

PÖÖRASELT ära tüüdanud on eestlaste Siberisse küüditamises Stalini ja NKVD süüdistamine. Mainitud mõtteviisi levitajad ei hoia sellega mitte kuidagi ära oma kaasosalust kuriteos.

Andkem, inimesed, endale ometi aru, et kuritegu varjasid 50 aastat vaikides kõik kompartei liikmed ja kaasajooksikud. Praegugi veel ei räägita elavatest kaasaaitajatest. Ainult teatrilavastaja Merle Karusoo on võtnud nendest kõnelemise oma südameasjaks. Ei kollaborandid, kommunistid ega otsesed abistajad, peale ühe, kes «Postimehes» üles astus, ole eestlastelt jõhkra teo eest andeks palunud.

Seepärast nimetagem ükskord kommunistlikku režiimi kommunistlikuks ja 20. augustit 1991 kaasajooksikutest meeltmuutnute tärminiks.

Eesti Vabariik taastus ikkagi 1992. aastal, rahva valitud riigikogu jõustudes. Tuletame meelde, et esimene Eesti president Lennart Meri ei pidanud samuti 20. augustit riiklikuks tähtpäevaks. Asjade nimedega manipuleerimine on kahepalgelisuse põld ja ramm. Hoiame oma väga väikse põllu vähemalt sellest puhta.

HOOPIS hullem on see, et äsjased koloniaalriigid Suur­britannia ja Prantsusmaa jätkavad ja lausa pikendavad oma teise ilmasõja aegsete arhiivimaterjalide suletud uste taga hoidmist. Selle konflikti põhjustasid otseselt nemad Mün­cheni sobinguga Saksamaa kulul.

Sõja süütematerjalideks said Saksa rahval hinge kinni pigistamine Versailles’ lepinguga ning Karl Marxist ja Friedrich Engelsist nakatatud Lev Trotski ja Vladimir Lenini hautud ülemaailmse revolutsiooni idee.

Algul nähti ette, et viimati mainitut võib ellu viia üksnes ühes riigis, Venemaal. Tõelist ohtu taipasid «targad» lääneliitlased paraku alles siis, kui suur osa Euroopast oli Venemaa abiga üles ehitatud Saksa sõjamasina alt läbi käinud ja Molotovi-Ribbentropi lepinguga ära jagatud.

Ikka veel ei ole antud hinnangut mitme miljoni oma inimese küüditamisele, tapmisele, sandistamisele ja represseerimisele.

Hinnangut ei ole antud ka Poola rahva traagikale, et Saksa ja Vene tangide vahele pigistatuna asuti maad põliselanikest puhastama ja inimesi hävitama. Kui nii suure rahva küüditamisest ei kõnelda, siis mida meist, pisikestest, peetakse. Tuleb uskuda, et olemegi viimati äravalitud rahvas, sest oleme mitu korda vältimatuna näivast hävingust pääsenud.

Selles valguses ei ole midagi imestada, et Venemaa — suu tõrgub tema föderatiivset nime ütlemast — on viimase kümnendi jooksul proovinud kaks korda tšetšeene siitilmast hävitada. Viimaste olümpiamängude varjus üritas ta minema pühkida ka teist väikerahvast, grusiine.

Suured, teise ilmasõja järel küll oma koloniaalvaldused kaotanud riigid ja nendega mestiv ülivõimas USA ei söanda arusaadavatel põhjustel suletud uksi avada: muidu kaotaks nii mõnigi tollane suurmees rahva nõudmisel kas või postuumselt oma aupaiste, mille on pälvinud fašismi hävitamise eest.

Nii juhtus Inglise pommitusretkede väljatöötaja ja juhiga, kellelt rahvas võttis pärast sõda isegi lordi tiitli Dresdeni ja kümnete teiste Saksa linnade hävitamise eest.

Muide, ka Pärnu pommitamisel tabati üks liitlasvägede naisinstruktor, kes oli lubanud vene mehi nii pommitama õpetada, et «linn pühitakse maa pealt», nagu kuulus Winston Churchill suvatses tollal teatada.

KÕIGi nende kohtade pealt pigistatakse vähemalt üks silm kinni. Suured võivad endale lubada paljugi, sest nad võitlevad demokraatia eest.

1943. aasta novembri ja detsembri vahetusel kirjutasid kolm suurmeest, tähestiku järjekorras Winston Churchill, Franklin Roosevelt ja Jossif Stalin Teheranis alla kuratlikule kokkuleppele, millega Poola, Leedu, Läti ja Eesti anti kommunistliku Venemaa mõjupiirkonda.

Muidugi, moka otsast nõuti kommudelt rahvale vabade valimiste korraldamist, millega aeti lepingule selga see kurikuulus kahepalgelisuse särk, milles higistatakse tänaseni.

Eesti mehed võitlesid 1944. aastal üheksa kuud, et ei korduks  1941. aasta 14. juuni laupäeva öö, mil paljude lähedased aeti püssipäradega voodist jalule. Kahjuks ei teadnud nad tollal veel midagi kolmest kahepalgelisest isandast, kes nad vanakurjale paar kuud varem maha olid müünud. Siis ei teadnud seda veel isegi sobingukaaslaste rahvad ja parlamendidki.

Viis aastat pärast eelmainitud lahinguid, seekord kevadise koolivaheaja lõpul korraldasid kommunistid uue Siberisse asumisele saatmise.

KUNI valitseb kahepalgelisus, kahekeelsus, mida rahvas laseb ükskõikselt sündida, ei kao küüditamised ja tapatalgud suurriikide arsenalist kuhugi. Teise ilmasõja aegseid suurrahvaid ei saa küll osavõtmatuses süüdistada, neile lihtsalt valetati ega räägitud asjade olemusest.

Siiagi levinud välisjaamad lasid küll aina raadioeetrisse propagandateateid, et anastatud rahvad ootaksid ja koondaksid jõude, nad vabastatakse. Kuulsin neid poisikesena ise ja neist kantud lootusest algas ka metsavendade traagika, mis samuti palju mehi Siberisse viis.

Anastatud rahvad ootasidki sinisilmselt valget laeva, mis kehastus Atlandi hartas, lubades neile pärast sõda endist riigikorda ja USA välisministeeriumi fuajees välja pandud riigilippe. Aga valge laev jõudis kohale alles viiekümne aasta pärast, kui Nõukogude Liit kokku varises.

SIBERISSE ja kogu Gulagi küüditatute arv on üüratu, aga seda ei tea seni keegi. Selle üle tuleks mõtiskleda, sest võikad repressioonid ei ole kadunud.

Täna 62 aastat tagasi sündinud kuritöö pidi ööpäevaga tehtud saama, aga kestis vene korralageduses veel 29. märtsi õhtuni.

Langetame küünlavalgel korraks pea süütute, taevani tõusva ülekohtu all kannatanute mälestuseks.