Ilmselt ei tea isegi maavalitsuse ühistranspordiga tegelevad töötajad enam, kui palju kordi nad on manitsenud inimesi bussis piletit nõudma, sest vastasel juhul võidakse liin sulgeda. Loogika on ju lihtne: kui bussijuht raha oma tasku pistab ja piletit ametlikult ei müü, paistab liin sõitjateta olevat ja selle peale pole mõtet bensiini kulutada, riigi dotatsioonist rääkimata.
Juhtkiri: Pilet isolatsiooni
Ometi tuvastasid kontrolörid hiljuti taas mitu juhtumit, kus maakonnaliinidel sõitsid piletita inimesed. Väidetavalt on see mõnes piirkonnas lausa reegliks. Kliendid ei taha tuttavatele ja muhedatele sohvritele meelepaha valmistada ning loobuvad piletist juhtide lisateenistuse nimel. Kõik ju teavad, et nende palgad on nii väikesed!
Seni polegi midagi hullu juhtunud. Ehkki piletitulu ja sõitjate vähenemine kummitas juba 2009. aastal, on liinikilomeetreid koomale tõmmatud ülivähe. Kui kaua riik seda olukorda kannatab, on iseasi. Muidugi ei ole jänesed tekitanud kogu piletitulu 12-protsendilist miinust, tõenäoliselt isegi mitte enamikku sellest. Võttes aga arvesse, et ka omavalitsused on toetusi vähendanud, võib taluvuspiir ootamatult kätte jõuda.
On selge, et kaks Viljandi maavalitsuse ühistranspordi kontrolöri igale poole ei jõua. Enam pole neil abilisi ka bussifirmadest, sest uute lepingute sõlmimise järel on vedajate huvi piletiraha kättesaamise vastu vähenenud.
Enamasti võib järelevalve spetsialiste näha linnaliinidel, kus sõitjaid on kõige enam ja juhid ise ei suuda neid kõiki jälgida. Kontrollimise vajadus on aga suur, sest ametnike sõnul on piletita sõitmine linnas eriti levinud.
Seega jääb maaliinidel jäme ots paratamatult klientide endi kätte. Kui nad tahavad ka edaspidi ühissõidukit kasutada, tuleb juhtidelt raha vastu piletit nõuda.
Kõige kurvem oleks liinivõrgu kokkutõmbamise juures see, et bussita jääksid sõitjad, kes alati kohusetundlikult piletit nõuavad, ja tööta juhid, kes kunagi piletiraha ei varasta. Neid on kindlasti enamik.