Et punarebaste arvukus on viimastel aastatel märkimisväärselt kasvanud, kohatakse neid üha sagedamini asulates. Nii on reinuvaderid ka mõnes Viljandi linnaosas suisa igapäevased külalised.
Mida ikkagi ette võtta hoovis luusiva rebasega?
24. märts 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Sakala» on saanud kõnesid Uueveskil luusivate rebaste kohta ning neid on sageli nähtud ka Paalalinnas ja Musta tee kandis.
Viljandi aselinnapea Rein Triisa tõdes, et linnavalitsuses ollakse vahel päris plindris, sest keeruline on vastata linnakodanike küsimusele, mida siis õieti tegema peaks, kui rebane koduhoovist vastu vaatab. Linnavalitsuselt on palutud, et tuldaks rebaseid hirmutama, kuid selleks ei ole nimetatud asutusel võimalusi. Loomi linnas lasta ei tohi ja püüda ka mitte.
«Oleme rääkinud kolleegidega teistest linnadest,» kõneles Triisa. «Näiteks Kuressaares peeti rebastele lausa jahti. Aga seal on linna piiril kohe raba ja tegemist polnud pealegi tiheasustusalaga.»
Triisa ei jaga seisukohta, nagu jääks rebaseid suvel vähemaks. «Inimesed on aias grillpidu pidanud ja rebane on põõsast pealt vaadanud,» tõi Triisa näite. «Rebased kodustuvad linnades aastatega üha enam. Sama on Tartus ja mujalgi Eestis.»
Ootamatud külalised
Viljandimaa veterinaarkeskuse juhataja Terje Operi sõnul on inimene linnastumisega loodusest üldse kaugele läinud ning sestap võibki koduaeda sattunud metsloom paanikat tekitada.
«Loom on niisugusel juhul sama ehmunud kui inimene ning esmalt tuleb tagada, et ta pääseks kinniselt territooriumilt tagasi vabadusse,» selgitas Oper. «Muidugi kui on tegemist ekstreemsete tingimustega ehk kui loomad segavad liiklust või häirivad kellegi elu, teeme koostööd päästeteenistusega.»
Oper meenutas, et viimati oli veterinaarkeskus päästjad appi kutsunud paari aasta eest, kui tuli metsa tagasi peletada ühte metskitse.
Päästjad on loomi loodusesse tagasi toimetanud ka siis, kui seda on palunud linnakodanikud. Näiteks 1. märtsil viisid nad ühe Viljandi eramu hoovist Oksa küla lähedale metskitse.
Veterinaarkeskuse juhataja ütlemist mööda tulevad rebased asulatesse lihtsama toidupoolise järele, mida võib leida näiteks lohakalt suletud prügikastidest. Enamasti pole marutaudi karta, sest selle juhtumeid pole juba ammu registreeritud. Viljandimaal tuvastati marutaudi viimati 2006. aastal.
Teadlastes tärkas huvi
Rebaste linnalembus on hakanud huvitama teadlasi: Tartu ülikoolis on pooleli uurimus «Punarebased Eesti linnades ja nendega seotud võimalike probleemide kaardistamine.»
Uuringu eestvedaja, ülikooli zooloogia osakonna vanemteadur Urmas Saarma märkis, et punarebaste arvukus on nii Eestis kui mujal Euroopas märkimisväärselt kasvanud eduka marutaudivastase vaktsineerimise tõttu.
«Marutõbe Eestis enam peaaegu pole,» kinnitas Saarma. «Küll aga esineb rebastel kärntõbe, mille esmane tunnus on karvutu saba.»
Ka Terje Oper tõdes, et ainus tõbi, mis võib koos rebaste ja kährikutega linna tulla, on kärntõbi, kuid jahimeeste tähelepanekute järgi pole sedagi viimasel ajal väga palju leitud.
Hirmul on sageli suured silmad ja seepärast soovitas Oper looma kohates igaks juhuks ühendust võtta oma piirkonna loomaarsti või mõne tuttava metsamehega. «Nemad oskavad rahustada või juhtnööre anda,» lausus ta. «Sel talvel on paljudel kitsed käinud koduaias oksi pügamas või on reinuvader istunud hommikul auto kõrval. Metsloomi on palju liikvel, kuid nakatumishirmu ei tohiks inimestel küll olla.»
KÜSITLUS
Kõigil, kes on rebaseid linnas näinud, palutakse vastata küsimustikule, mille leiab internetist aadressil http://www.eformular.com/usaarma/linnarebane1.html.
• Uurimuse käigus selgitatakse rebaste territooriumi laienemise seaduspärasusi Eesti inimasustustesse.
• Eesmärk on tuvastada ka rebastega kaasnevad võimalikud probleemid ja leida neile lahendusi.
• Küsitluse tulemuste vahekokkuvõte avaldatakse maikuus.
Allikas: Tartu ülikool