Ära anda uus kodu. Otse arendajalt

Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Tiibade vihinal, sahinal, parinal ja vurinal lendavad miljonid linnud Eesti poole, et siin mõne laulu või näo poolest sobiva kaasaga kodu luua. Kosjasobitajad me neile olla ei saa, kuid peavarju võime noorele perele pakkuda küll.

Vanasti öeldi, et õige mees istutab elu jooksul puu, kirjutab raamatu ja ehitab maja. Kahjuks pole raamatu kirjutamine ja maja ehitamine sugugi kõigile jõukohased. Ning kas peakski? Ent proovida ikka võib ja nagu õpetaja Laurgi ütles, kui tervet ei jõua, tuleb teha pool.

«Vähemalt linnumaja ehitamisega peaks igaüks hakkama saama!» kinnitan enesele ja püüan mõtteid kolmandat aastat koridorilakke panemist ootavatelt liistudelt kõrvale juhtida.

Teadjatelt saab nõu

Pesakasti on näinud igaüks, ent kui midagi lihtsalt mälu järgi kokku klopsida, ei saa sugugi kindel olla, et see tiivulistele sobib. Õnneks leidub internetis küllalt autoriteetseid allikaid, kust õpetust saada, näiteks Eesti ornitoloogiaühingu koduleht. Seal on väikses tabelis toodud levinumad suluspesitsejad, kes võiksid väikeehitist kasutada, ja neile sobivad mõõdud.

Kas soovite ulualust pakkuda sootihasele või must-kärbsenäpile? Ehk ihkate hoopis sinitihast või puukoristajat koduõuel ringi lendamas näha? Või tahate kuulda kuldnokalaulu värvikaid variatsioone? Valige lemmik või mitu ja hakake ehitama! Soovi korral võite isegi kakule majaperemeheks hakata.

Kui täisnurk pole täis

Kui projekt valmis, tuleb algajal pesapunujal leida sobiv ehitusmaterjal. Kõige paremini sobib selleks tavaline servatud, kuid hööveldamata laud.

Tasub tähele panna, et ehkki pesakast paistab esmapilgul üsna väike (eriti kõrgel puu otsas), kulub materjali omajagu. Vähemalt paari jooksva meetriga tuleks arvestada ka kõige pisema puhul. Lisaks läheb tarvis vähemalt 50-millimeetriseid naelu ja traati või veekindlat nööri, millega kast hiljem kindlalt puu külge riputada.

Nüüd on aeg mõõdud laudadele märkida ja sael käia lasta. Peagi võite avastada, et täisnurksena tundunud nurgad ei ole kokku klapitades sugugi 90 kraadi, et 12-sentimeetriste sisekülgedega kasti  saamiseks ei piisa 12-sentimeetri laiusest lauast ja et hoolega mõõdetud pesaseinad võivad vabalt välja tulla erineva pikkusega. Aga kui te olete veidi parem meistrimees kui mina, siis võite seda kõike ka mitte avastada.

Katki pole midagi muidugi ka siis, kui üks või kõik eelnimetatud vead ilmsiks tulevad. Peab lihtsalt materjali juurde hankima ja valesti läinud kohad ümber tegema. Oluline on, et kusagile ei jääks suuri pragusid, kust tuul ja vihm sisse pääseksid.

Ehkki pesaava saetakse vahel ainult ülemisse nurka, soovitavad spetsialistid teha selle katusest mõne sentimeetri võrra allapoole. Linnuteadja Harri Jaaku sõnul on see hea selleks, et suleline pessa lennates pead ära ei lööks.

Nimelt tuleks kasti üks külg või katus teha lahtikäivana, sest pesa on vaja igal aastal vähemalt korra puhastada. Kõige lihtsam on lüüa katuselaua alla täpselt kasti sisemõõtudega sobiv klots ja panna katus nagu punn peale. Just selle klotsi vastu võikski lind Jaaku sõnul lennata, kui ava ülemisse äärde jätta.

Klassikalises linnupesaarhitektuuris aukoha leidnud ümmarguse augu lauda saamine on ilma korralike tööriistadeta päris keeruline. Kui teil ei ole käepärast spetsiaalset puuri ega isegi iginüri oherdit, millega vanaisa omal ajal maja ehitas, ei maksa sellega jändama hakatagi. Linnud võtavad hea meelega kasutusele ka kandilise sissekäiguga maja, peaasi et ise läbi mahuks ja suuremad munavargad järele ei pääseks.

Kodu peab olema kindlus

Olgu auk ringi- või ruudukujuline, pannakse selle alla sageli pulk, mida linnud võiksid laululava või maandumisplatsina kasutada. Spetsialistide kinnitusel pole sellel aga mõtet, sest elanikel õrt eriti vaja ei lähe, küll aga pakub see mõnusat istekohta pesaröövlitele. Üürnike turvalisuse huvides tuleks hoolega kaaluda ka kõikvõimalikke kaunistusi, sest needki võivad pahategijatele toetuspunkti pakkuda.

Värvida pesakasti ei maksa. Hööveldada ammugi mitte, sest väikesed konarused pakuvad linnuvarvastele tuge. Ornitoloogiaühingu materjalide kohaselt võib seestpoolt hööveldatud pesakast lindude abilise asemel hoopis surmalõksuks muutuda, sest isegi osav puukoristaja ei saa sealt välja.

Linnulaste elu võib enneaegselt katkestada seegi, kui halvasti kinnitatud või ajahambast puretud kast alla kukub või ära laguneb. Seetõttu tasub tehispesa iga hooaja eel kontrollida. Hoidmaks kasti põhja ära tulemast, tuleks see juba ehituse ajal kinnitada seinte vahele, mitte alla.

Spetsialistidki vaidlevad

Mõnes küsimuses pole asjatundjad aga koosmeelt leidnud. Näiteks peab üks koolkond paremaks, kui katus on kaldu ettepoole, sest nii ei voola vesi puu ja kasti vahele ega hakka tagaseina mädandama. Teised leiavad jällegi, et sel moel pääseb kass või mõni muu linnulihahimuline tegelane avale kergemini ligi ja katus peaks olema viltu tahapoole. Kumba siis uskuda?

Harri Jaaku kogemuste põhjal ehituslike detailide üle väga pead murda ei tasugi. «Olgu see kast milline tahes, kui pesa on vaja, kolivad linnud ikka sisse,» kinnitab ta lõbusalt.

SOOVITUSED

Pesakasti paigaldades pane tähele, et
• pesa oleks poolvarjus, sest päikse käes võivad pojad kuumarabanduse saada;
• valitsevate tuulte eest kaitsmiseks peaks ava olema ida või lõuna poole;
• kast tuleks seada otse või kaldu ettepoole, kuid mitte mingil juhul tahapoole.
Allikas: www.eoy.ee