Repliik. Vööndiaja jalgratas

Kaie Mölter Foto: Elmo Riig

Ühel kõledal sügisõhtul, kui kellaosutid olid just tunni võrra tagasi pööratud, parkis end mu koduaia taha üks jalgratas. Esilaterna valgusvihk oli esialgu tugev ja näis, nagu keegi passiks seal niisama või peaks vahti. Öö saabudes kirgas valgus mahenes ja mõne aja pärast kustus sootuks.

Päevad läksid, aga rattur ei tulnud oma sõidukile järele. Kuhu ta üldse sedasi kiirustas, et laternagi põlema jättis? Kogu talve ootas ratas truult oma valitsejat. 

Suveaja saabudes liikus ta varjulisest aiatagusest Ranna puiesteele terviseraja äärde. Ootas seal edasi. Ootas pühapäeva, esmaspäeva, teisipäeva, kolmapäeva ja natuke neljapäevagi, kuni viimaks võttis keegi ta enesega kaasa.