Ai-ai, valus!

Priit Silla Foto: Peeter Kümmel

HILJUTI PAHANDAS üks vene ema kooliõpetaja peale, kes olevat tema lapsele sisendanud hirmsaid mõtteid venelaste kuritegudest. Kuidas lapsuke nüüd nende kujutelmadega elada suudab?

Minulgi kui endisel kooliõpetajal on lapsest kahju. Tema pole ju süüdi. Ta pole ise midagi halba teinud. Kellegi kuritegude vari kandub tema peale.

Eestlastele pole vaja pikemalt seletada, mis kurja venelased siin teinud on. Täpsustagem kohe: kuritegelikud Venemaa juhid, kes on õhutanud Venemaa inimeste viha parajasti vallutamisel oleva väiksema rahva vastu. Kes on sisendanud oma sõduritesse, et vallutatud rahvas on nende saakloomad, et inimlikkus ja kaastunne on sõduri nõrkuse tunnus, mis võib viia riigi, Vene riigi reetmiseni.

Kuna selles maailma osas, kus meie elame, tuntakse mitme inimpõlve jooksul Vene kurjust, on mõistetav, et see kandub kogu vene rahva peale. Ausaid, õilsaid, tarku venelasi lämmatab see kurjus samuti kui väikerahvaid.

MAINITUD KOOLIÕPETAJA asemel oleksin püüdnud lapsele selgitada, et mitte kõik venelased pole kurjategijad, aga kurjategijaid ei tohi õigustada, olgu nad kas või venelased. Murelik ema aga tõttas oma last kaitsma, valetades Vene kuriteod olematuks. Tema suhtumine, mis kandub lapsesse, jagab inimkonna venelasteks ja nendeks teisteks (naši – ne naši), selmet näha inimeste headust ja kurjust.

Ema peaks teadma, et lapse elu teeb kindlamaks talle annuste kaupa tõe rääkimine. Miks maailm arvab venelastest paha? Kas maailm eksib? Kas vene rahvas tahab anastada Ukrainat? Kas Krimm kuulub Venemaale või Venemaa juhid käsivad nõnda uskuda? Ja nii edasi, ja nii edasi.

Kui kõnealuses loos väljendub pigem ema mure kui meelepaha, siis ma ise olen ekskursioonil kogenud vene noorukite raevu, suisa tapaiha, kui neile selgitati venelaste sõjakuritegusid. Siin pole raske võrrelda neid ISIS-e kasvandikega. Neil venelastel oli aga Allahi kuju pisut Stalini moodi.