Kas tops on moes?

Tänavapilt, kus inimestel on üks käsi hõivatud kohvitopsiga, on aina igapäevasem. Kas meie hulgas on tõesti palju kohvijoojaid või on see moeasi?

FOTO: Tuulike Kivestu

Tänavapildis on täiesti tavaliseks saanud, et inimesed liiguvad ringi, kohvitops käes, ning ka sotsiaalmeediasse postitatakse aina rohkem pilte, millel poseeritakse kohvitopsiga. 

Sakala rääkis kohvijoomisharjumustest mõne noore kohvisõbraga. 

Merike Rundu joob kohvi keskmiselt kolm korda päevas: hommikul üks tass, lõunal teine ja pärast koolipäeva kolmas. Mitu korda nädalas ostab ta koolist või tanklast papptopsis kohvi ja nii võibki teda tihti näha sellega ringi jalutamas. Enamasti juhtub seda koolis, aga mõnikord läheb ta, tops käes, isegi trenni.

Oma kohviarmastuse on Rundu saanud vanematelt.

«Nad on suured kohviarmastajad ja mina hakkasin kohvi jooma juba üsna väiksena. See aitab mu mõtlemist ergutada,» kõneles ta. «Kui ma kohvi ei saa, tunnen end liiga rahuliku ja uimasena.»

Merike Rundu tunnistas, et vahel läheb ta kohviga liiale ja see annab enesetundes märku. «Siis tean, et selleks päevaks on kohviga kõik. Mõnikord aga lihtsalt tunnen, et pean kogustega tagasi tõmbama, ja siis seda ka teen.» 

Kui vaja, suudab Rundu olla ilma kohvi joomata, kuid sellest harjumusest loobuda ta ei kavatse, sest ei näe selles midagi halba.

«Ostsin hiljuti endale termoskruusi, et kohv hommikuti endale kodus kaasa teha, aga see lasi läbi. Kui nüüd uue muretsen, siis ilmselt võtan iga päev kohvi kooli kaasa,» rääkis ta. 

Topsis kehvem maitse

Ehkki Merike Rundut näeb sageli kohvitopsiga, meeldib talle kohvi märksa rohkem juua tassist ja sõbrannadega jutustades. «See on kuidagi mõnusam võrreldes liikumise pealt joomisega. Pealegi kui kohvi topsiga kaasas vedada ja samal ajal toimetusi teha, jahtub see mõnikord lihtsalt ära.» 

Lisaks leiab neiu, et topsikohv maitseb kehvemini. «Alguses ehk ei ole vahet, aga kui kohv veidi seisab, siis tuleb mingisugune kõrvalmaitse juurde.» 

Tanklasse kohvi ostma minnes pole Rundu oma termostopsi kaasa võtnud.  «Olen aga sellele mõelnud, sest see variant oleks säästlikum ja kohv püsiks ka kauem soe,» märkis ta. 

Rundule tundub, et papptopside kasutamine on tänapäeval natuke ka moeasi. «Sotsiaalmeediast võib tihti leida kohvitopsiga poseerijaid. Aga mida sellega näidata tahetakse, ei oska ma öelda.»

Samas usub Rundu, et kohvi juuakse ikkagi maitse pärast, mitte sellepärast, et teised joovad ja see on popp. 

Kui papist topsid kaoksid, jooks Rundu ringi liikudes kohvi termoskruusist. «Või siis tarbiksin seda ainult kodus ja kohvikus.»

Viljandi parim kohv on tema arvates Rohelise Maja kohvikus. «Viimati jõin aga Aida kohviku cappuccino’t, mis oli ka väga maitsev.»

Topsidega täitunud auto 

Tõnu Lippo on üks neist noormeestest, kel kipuvad papist kohvitopsid autot vallutama. «Iga nädal viskan mõlemast autost neid hunnikute viisi välja,» tunnistas ta.

Oma päeva esimese kohvi joob Lippo kodus – tassi või kaks. Lõunal ja õhtupoolikul soetab ta selle aga mõnest tanklast – enamasti Statoilist ja mõnikord Olerexist. «Peamiselt joongi kohvi autosõidu ajal, sest seda tuleb mu töös palju ette.» 

Lippo joob kohvi päris palju, sest see maitseb talle ja ühtlasi hoiab ärkvel. Kas kohv on tassis või papptopsis, on talle ükskõik. «Minu jaoks ei ole maitsel vahet.» 

See, kas ta ostab kohvi kaasa või joob kohvikus kohapeal, oleneb parasjagu käsil olevast tegevusest. «Kui ajan tööasju, võtan kaasa, kui olen sõpradega väljas, eelistan kohapeal nautimist.»

Lippogi peab täiesti tavaliseks, et kohvitopsidega ringi käiakse. «Paljud mu sõbrad ja tuttavad joovad väga palju kohvi. Tänaval, kohvitops käes, jalutamine on normaalne.»

Seda, et kohvijoomine moes oleks, noormees aga ei arva. «Vaevalt see nii on. Usun, et see on lihtsalt nagu kiirtoiduga: kiire, lihtne ja mugav lahendus.» 

Papist kohvitopsi termos­kruusiga asendada ei ole Lippo plaaninud. «Kas see topsi hind on seda mässamist väärt? Termos jääks mulle lihtsalt jalgu, topsiga on lihtsam,» põhjendas ta.

Ka Lippo on kohvijoomisharjumuse saanud kodust ja juba lapsepõlves. «Kohv äratab mind üles ja teeb päeva erksamaks. Kui ma kohvi ei saa, muutun uniseks ja uimaseks ning pea ei võta hästi.»

Sellele, kas ta on kohvisõltlane, ta mõelnud ei ole. «Usun, et see on üks süütu pahe, ja ma ei ole kunagi sellest loobuda plaaninud. Kui aga papist kohvitopsid kaoksid, jääksin vist kohvita.»

Mõttetu kulutus 

«Minu hommik algab alati tassi kohviga. Kui kiireks läheb, siis joon esimese tassi töö juures,» rääkis Allar Lint.

Tööl joob ta kuue tunni jooksul kindlasti veel kaks tassi kohvi ning mõnikord võtab kohvi isegi enne magamaminekut. 

Temal sai kohvijoomine alguse ühest Nescafé lahustuva kohvi pakist ja nüüdseks on see muutunud sõltuvuseks. «Harjumatu on istuda arvuti taha, kui kohvi käepärast pole.»

Lint tunnistab, et on nüüdseks saanud teadlikumaks ja jälgib oma kohvikoguseid. Ta on üritanud sellest harjumusest ka vabaneda, aga praegu loobumisele enam ei mõtle. «Armastan kohvi selleks liiga palju. Vajan vähemalt tassi kohvi päevas. Just see esimene tass on parim ja maandab pingeid.» 

Papist kohvitopsi sõber Allar Lint ei ole, sest peab seda mõttetuks kulutuseks. «Topsis ostan kohvi vaid pikematel autosõitudel, et pimedas erksam olla, aga seda juhtub harva.» 

Ka kodust ei ole mees kuhugi kohvi kaasa võtnud. «Eelistan seda juua kohapeal, sest siis on aega seda ka nautida. Mind segaks ja häiriks, kui peaksin tähelepanu pöörama sellele, et tops ümber ei läheks.» 

See, millisest anumast kohvi pakutakse, ei ole Lindi meelest tähtis. «Maitsevahe tuleb ikkagi valmistamisstiilist: on see siis pätikas või masinakohv.» 

Nendele, kes kohvitopsiga tänaval jalutada armastavad, Lint suurt tähelepanu ei pööra. «Ma ei ole trendi jälgija, aga olen täheldanud, et kohvi tarbimine on tõesti suurenenud ja see ei pruugi olla seotud ainult kohvitopside populaarsusega.» 

Kohviga liialdamine muudab noormehe energiliseks ja ärevaks, aga kui ta joob seda mõõdukalt, tunneb ta end produktiivse ja loomingulisena. Lemmikuks peab Lint just iseenda valmistatud kohvi. 

Kui kohvist saab jääkohv

Rauno Karro joob kohvi keskmiselt kolm korda päevas ja enamjaolt ostab ta seda Statoilist. Esimene tops latet kulub tal hommikusöögi kõrvale.

«Sellesama topsiga võin isegi veel pärast lõunat ringi liikuda, aga see pole muidugi alati nii. Jääkohv saab mu latest siiski üpris kiiresti,» rääkis Karro.

Esimesele topsile järgneb tema sõnul teine ja teisele kolmaski. «Seega on mul enamiku päevast tops näpus või autos topsihoidjas.» 

Termoskruusi mehel ei ole ja papist kohvitops saadab teda peamiselt tööd tehes. 

«Kodust ma kohvi kaasa ei võta. Et aga liigun palju ringi, eelistan selle kaasa osta, mitte kohapeal juua. Nii saan seda tarbida pikema aja jooksul.» 

Nagu Karro nentis, on kaaslased küll tähelepanu juhtinud, et ta muudkui, tops käes, ringi jalutab, kuid häirinud see kedagi ei ole. 

Oma termostopsi pole mees tanklast kohvi ostes kasutanud. «Olen eelistanud mugavust ja pole säästlikkusele erilist tähelepanu pööranud,» tunnistas ta. 

Seda, et kohvijoomine moes oleks, Karro ei arva. «Millegipärast ei ole mina linnapildis väga märganud, et inimesed, kohvitops käes, ringi jalutaks.»  

Kohvisõltlaseks Karro end ei pea, sest tarbib lahjat kohvi. «Kui kohvi ei saa, joon teed või vett. Kui aga papist kohvitopsid kaoksid, satuksin lihtsalt vähem Statoili.»

Viljandi parimaks kohviks nimetas Karro Männimäe külalistemaja bowling’usaali baari latet.

Tagasi üles