Maksupoliitika ja toidu hinnad

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

KOALITSIOONIPOLIITIKUTE suurejooneliste lubaduste täitmiseks on valitsus asunud ettevõtetele makse tõstma ja juurde kehtestama ning lõppkokkuvõttes maksavad selle kinni tarbijad.

Uue valitsuse üks olulisemaid seisukohti oli, et väiksema sissetulekuga inimestele peab jääma rohkem raha kätte. Selleks otsustati tõsta tulumaksuvaba miinimumi nõnda, et mida väiksem palk, seda suurem osa sellest on maksuvaba. Praeguseks on selge, et niisugune armulikkus on sama petlik kui võõrasema Lumivalgekesele ulatatud punapõskne õun.

Selleks et eelarve puudujääke lappida, tõstetakse kodumaiste tootjate maksukoormust ja see väljendub toodete lõpphinnas. Ehk kui ühelt poolt lubatakse uuest aastast madalapalgalistele väiksemat maksukoormust, tõusevad teisalt suurema osa kaupade hinnad nii palju, et tarbija ei võida suurt midagi. Kui inimene juhtub (häda)vajadusel veel autot ostma või vahetama, on korraga lubatud suurem rahasumma läinud ja jääb veel puudugi.

TOIDUTOOTJAD VAATAVAD suure murega uue valitsuskoalitsiooni maksupoliitikat, mis näeb lisaks kütuse-, elektri- ja gaasiaktsiisi tõusule, raskeveokite teekasutustasu kehtestamisele, auto registreerimismaksu kehtestamisele, vee ja reovee käitlemise tasu tõusule ning magustatud jookide maksustamisele ette ka uue pakendiaktsiisi kehtestamist. Kõikidele nendele maksudele lisandub veel käibemaks, mis on mitme Euroopa riigiga võrreldes toiduainete puhul Eestis üks kõrgemaid.

Kui vaadelda kõiki neid makse eraldi, ei tundu hinnatõus tõepoolest märkimisväärne. Näiteks magustatud jookide puhul on räägitud vahemikust 16–36 senti liitri kohta. Samas kui kõik loetletud maksud kokku liita ning lisada kaubanduse juurdehindlus ja käibemaks, on hinnatõus juba tunduvalt suurem.

KÕIGE KURVEM on nende maksumuudatuste juures, et mitmelgi puhul ei täida need ühtegi eesmärki. Võtame näiteks pakendiaktsiisi. Kavandatava pakendiaktsiisi eesmärgid on keskkonnahoiu tõhustamine ja riigieelarvesse lisaraha leidmine. Reaalsuses ei aita pakendiaktsiisi kehtestamine täita kumbagi. Kinni maksame selle aga me kõik lisamaksuna.

Esiteks: uus aktsiis ei motiveeri ettevõtjaid turule toodud pakendijäätmeid kokku koguma ja taaskasutama. Teiseks puudub juba praegu piisav järelevalve turule toodud pakendite mahu üle ja riigil jäi näiteks 2010. aastal saamata miljard krooni (üle 60 miljoni euro). Seega karistab uus pakendiaktsiis ausaid ettevõtjaid ning vaatab läbi sõrmede nendele, kes ei deklareeri pakendeid üldse või aladeklareerivad koguseid. Selle asemel, et kehtestada uusi makse, tuleks riigil tõhustada süsteemi järelevalvet.

Samuti suhkrumaks, mis peaks ministeeriumide esindajaid parafraseerides motiveerima tootjaid suhkru osa jookide koostises vähendama ning tarbimise vähenemise kaudu inimeste tervisenäitajaid parandama.

Taas kord esiteks: tootjad on juba viimased kümme aastat vähendanud suhkru osa toodetes ning sel eesmärgil maksu kehtestamine on nagu lahtisest uksest sissemurdmine. Ainult nõnda, et lõhutud ukse maksab kinni omanik. Teiseks: teiste riikide kogemus toidu maksustamisel on näidanud, et maksustatud toote tarbimine küll väheneb, kuid inimeste tervisenäitajad ei parane. Ehk kui mahlajook või limonaad läheb kallimaks, siis asendatakse see saiakeste, kommide või millegi muu magusaga. Ja piiriäärsed elanikud teavad väga hästi, et Lätis on juba praegu paljud toidukaubad odavamad. Jookide maksustamine annab vaid veel ühe põhjuse raha naaberriiki viia.

KÕIK MEIE ARGUMENDID on seni saanud ministeeriumilt ühese vastuse: üks või teine maks tuleb niikuinii, küsimus on ainult suuruses ja tehnikas. On kahetsusväärne, et riigi juhtimises on võetud selline suund, et asjaosaliste põhjendatud argumente ei tahetagi kuulata ning ministrid petavad tarbijaid populistlike lubaduste realiseerimisega.

Seega: tasuta raha ei ole olemas ja poliitikute rahajagamised peab keegi alati kinni maksma. Toidu puhul peavad seda kahetsusväärselt tegema kõik tarbijad.

Tagasi üles