Hei, sina! Sul on selg valge!

Üllar Priks
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Heiki Raudla
Heiki Raudla Foto: Marko Saarm

Mõne arvates on 1. aprill oma vallatute vimkaviskamistega tõeline nuhtlus. Õnneks leidub neidki, kes heast huumorist lugu peavad. Sakala soovis naljapäeva väärikalt tähistada ning palus inimestel sel puhul mõne lõbusa juhtumise meenutada.

HEIKI RAUDLA, Viljandi volikogu liige

See lugu juhtus siis, kui Eesti teedel vurasid ainult Zaporožetsid, Volgad, Žigulid ja Moskvitšid ning politsei asemel oli miilits.

Hakkasin oma uue Žiguliga Tallinnast Viljandisse sõitma. Lennujaama ligidal võtsin peale hääletaja, keskealise mehe, kelle auto oli katki läinud ning jäänud lennujaama parklasse parandajaid ootama. Sõitsin algul 90 kilomeetrit tunnis, nagu seadus lubas. Kaassõitja kiitis mu korralikku juhtimist. Lisasin tasapisi kiirust, sest tollal polnud maantee ääres neid süngeid trahviposte. Kaassõitja kiitis nüüd mu auto võimsust. Kui jõudsime Paide rajooni piirile, vähendasin kiirust. Kaassõitja päris, mis juhtus. Vastasin, et siin on need oinad iga nurga taga kiirust mõõtmas. Edasi sõitsime taas üheksakümnega. Paides palus kaassõitja peatuda, sest oli koju jõudnud. Ta tänas mind hea sõidu eest ja lausus siis ilmse uhkustundega: «Need oinad siin tee ääres olid minu alluvad.»

Hiljem sain teada, et olin sõidutanud Paide rajooni autoinspektsiooni ülemat.

GERT KIILER, stsenarist

Millalgi kümme aastat tagasi juhtus Liba-Sakala 1. aprillile. Ja et tabada kaks kärbest ühe hoobiga, otsustasin selle kujundada täpselt sellisena, nagu oli tollal Sakala meelelahutuskülg.

Sai välja mõeldud suvaline horoskoop ja videotutvustused, samuti trükitud mõned anekdoodid, millel oli lõpp ära jäetud. Ehk siis väliselt kõik elemendid, mis meelelahutusküljel olid, aga sisu poolest puhas jama.

Lehekülje naelaks oli aga ristsõna, milles oli samuti igasugu jaburusi ja kus omavahel mitte midagi ei klappinud. Igaüks, kes oleks seda mõne minuti lahendanud, oleks aru saanud, et midagi on valesti, ja küllap ka vihastanud. Aga see mind kui kiuslikku tüüpi ei rahuldanud. Me trükkisime ristsõna sellisena, nagu oleks keegi osa ruute hariliku pliiatsiga täis kirjutanud, kustutanud, üle kirjutanud ja siis pooleli jätnud.

Ma ei osanud loomulikult ette kujutada, mis sellele järgneb. Kurjad inimesed helistasid nii postkontorisse kui toimetusse ning läksid, ajaleht käes, poodi õigust nõudma, et keegi on nende ristsõna ära rikkunud. Ka toimetuse sekretär, kes sellest naljast ei teadnud, oli pahane, et keegi on arhiivipanekuks mõeldud lehe ära sodinud.

See juhtum õpetas mind, et ristsõna on ajalehes ikka väga tõsine asi.

KRISTI SÄÄSK, Suure-Jaani Johannese koduse õpetaja

Mõni aasta tagasi pimedal õhtul tulen prooviruumist välja ja jalutan, autovõti õieli käes, tänava äärde pargitud auto poole. Keeran ukse lahti, istun sisse, lükkan võtme süütesse ja... saan aru, et iste on vale, rool on vale, auto lõhn on vale. See ei ole minu auto! Jahmunult astun välja ja märkan, et minu auto on paar autot tagapool. Olin istunud enda omaga sarnasesse Nissanisse. Nagu varas öösel, keerasin võõra auto ukse uuesti kenasti kinni ning lootes, et keegi ei näinud, hiilisin oma autoni ja sõitsin kiiresti-kiiresti minema.

KAIRI LEIVO, August Pulsti õpistu juhataja

Pensionipõlve pidaval Mariinski teatri priimabaleriinil juhtub provintsilinnas Viljandis alalõpmata igasugu sekeldusi. Mina katsun need tema jutu järgi kirja panna. Näiteks täiesti tõestisündinud lugu.

Viljandi turg. Kell on 9 hommikul. Tavaline argipäev, baleriin läheb kartuleid ostma.

Turuväravas seisab üks täiesti tavaline tundmatu mees.

Mees: «Tere, mina olen Igor.»

Baleriin: «Tervist.»

Mees: «Palun tule mulle naiseks, siis ma jätan joomise maha.»

Baleriin: «Kas päev enne või pärast pulmi?»

Mees (pärst pikka mõtlemispausi): «Päev pärast.»

Baleriin: «Siis ma ei tule.»

Mees: «Noh, slava bogu, vähemalt täna saan siis ikka edasi juua...»

ÜLLE LUISK, Viljandi gümnaasiumi direktor

40 aastat tagasi mängisid lapsed õues, mitte arvutis ning kortermajade ümber oli neid alailma palju. Töölisperede korruselamutes käis omamoodi kõigist kõike teadev kogukonnaelu. Uksi ei lukustatud, puuriidad laoti õuele ja keldrite panipaikades leidus igasugu tööstuslikku kraami, mille päritolu lastele ei selgitatud. Teadagi.

Ühes sellises keldris hoiti miskipärast paberkottides väävlipulbrit, mida kasutati Viljandi tikuvabrikus punase väävlipeaga tikkude valmistamiseks. Pulber oli töötlemata kujul hallikasmust, tolmusarnane ja väga lenduv. Niiskuse mõjul muutus see aga kõikjale kinnituvaks erkpunaseks värv­aineks.

Kortermajas, mille keldris see kraam seisis, kasvasid lapsed, kellel koerusideedest üldjuhul puudust ei tulnud. Sellist keldrikraami muidugi näppida ei tohtinud, kuid seda innukamalt oli välja mõeldud mäng, kus kutsuti kaaslasi ükshaaval keldrisse, seoti silmad kinni, puistati seda võlupulbrit kätele ja määriti veega laiali. Tagajärjeks olid üleni punased majalapsed. Maha pesta seda polnud võimalik, kuigi üritati.

Ühe poisi oli pulber muutnud tõeliseks punanahaks, kel välkusid vaid valged silmamunad ja hambad. Isa proovis oma poega pesta küll bensiiniga, küll lahustiga, kuid ei miskit. Ajapikku kulus värv nahalt maha.

Algav talv aga joonistas selle maja juurest tänavale viiva kõnnitee punaseks.

TUULIKE KIVESTU, Viljandi kultuuriakadeemia õppe- ja arendusdirektor

Saan tihtilugu üliõpilastelt toredaid vabanduskirju. Siin väike stiilinäide: «Tere, õpetaja. Teatan, et kahjuks ei saa tulla reede hommikul Teie loengusse. Mul on sel päeval tööl kevadine beebikooli lõpupidu ja pean kindlasti osalema – olen seal jänes. Lugupidamisega...»

Naljapäeva sünnilugu

Traditsiooniliselt pühitseti paljudes vanades kultuurides 1. aprillil uut aastat. Pärimuse järgi põhjustas paavst Gregorius XIII kalendrireform, millega nihutati uusaasta 1. aprillilt 1. jaanuarile, palju segadust. Osa inimesi jätkas vanade kommete järgi elamist ja uue aasta tähistamist 1. aprillil. Neid siis hakatigi haneks tõmbama, neile naljaõnnitlusi saatma või narriks hüüdma – paljudes keeltes nimetataksegi seda narripäevaks.

1. aprilli tähistatakse väga paljudes maailma riikides, kõikjal on levinud ka aprillikaartide saatmine.

Näiteks Šotimaal kestab aprillinaljade tegemine 48 tundi ja seda kutsutakse käojahiks. Prantsusmaal kutsutakse 1. aprilli aga aprillikalaks. Koolilapsed kinnitavad siis üksteise seljale kalapilte ja silte kirjaga «aprillikala».

Eestis said 1. aprilli ninapidivedamised hoo sisse möödunud sajandil. Üksteisele saadeti ka naljakaarte kirjaga «Aprill! Aprill! Aprill!». 1950. aastatel asendasid poekaarte fotograafide ümberpildistatud vanad kaardid, kuid neid joonistati ka ise. Aprillinaljad olid eriti populaarsed laste hulgas, kes tegid aprilli eakaaslastele, vanematele ja õpetajatele. Populaarseks said ka meedianaljad ehk valeteated ja -uudised ajalehtedes, raadios ning televisioonis. Parim nali oli teadagi see, mis pani kergeusklikud tões ja vaimus tegutsema. Üheks edukamaks naljaks võib pidada aktsiooni, mille käigus Tartu ülikooli õppejõud pidid saama endale 1000 krooniga arvuti.

Eestis tehakse aprillinalja 1. aprillil ja harvemini ka viimasel aprillipäeval. Kes muul ajal aprilli teeb, seda on õigus kutsuda aprilliseaks.

Allikas: folklore.ee

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles